Ma sõidan vahel kiiresti, aga pea alati teadlikult ohtudest, teadlik iga minut, korrates oma mõtetes seda, mida ma kardan ja tahan vältida. Ja ma kardan kõige rohkem mõne looma alla ajamist. Videvikutunnil üritan neid näha enne, kui nad teele jõuavad, ja sõita hästi aeglaselt. 90 km/h ei jõua enam midagi teha, kui loom su teele hüppab, aga 70 km/h juures saad veel jänesegi päästa. Üksi sõites saab sõita looduse rütmis.

*

Ma ei pidanud eile pimedale jääma, aga jäin. Sõitsime rongis, mitte liiga kiiresti. Nägin, et ees on midagi. Hakkasin korduvalt pidureid vajutama, et taga minu pidurdamist nähtaks. Jõudsin teel kohale, kus oli kolm autot peatunud, ülejäänud sõitsid juba ümber nende ja edasi. Teel maas oli midagi. Hetk hiljem nägin, et see on loom. Noor emapõder. Ma pidin seisma jääma. Otse tema ees. Ta oli elus, vaatas mu poole. Silmad hirmul ja juba klaasistumas. Esijalad tõmblesid mõned korrad, rinnaesine tuksus nähtavalt. Mulle tundus, et ta tahab püsti tõusta. Verd immitses vaikselt ta lamava keha alla. Mu esimene reaktsioon oli minna ta juurde ja teha midagi, silitada ta kaela. Aidata ta tagasi metsa, tõsta ta üksi teelt ära. Eemale neist inimestest ja autodest. Siis mõtlesin, et ta võib sattuda paanikasse, tõusta veel püsti, ma hirmutaks teda veelgi, ta teeks mulle viga. Järgmine hetk oli ta surnud. Ühe loomale otsa sõitnud auto mees jooksis mu poole ohukolmnurgaga, silmapupillid suured ja nägu kalbe. Minu kolmnurk jäi märkima põdra surnukeha keset teed, et keegi talle veel otsa ei sõidaks.

Tuli teine mees, ta olevat helistanud jahimeestele, nood tulevad ja veavad ta ära. Mees ütles, et tal ei ole relva kaasas. Hetk tagasi oli põder surnud. Alles hiljem mõtlesin, milline väike jälk mehike, kes sai sellisel hetkel ära märkida, et tal on relv. Ja miks on inimesed alati nii kindlad, et loom sureb või on haavatud nii, et ta tuleb kiirelt surmata?! Mina arvasin, et ma aitan põdraema tagasi metsa, patsutan talle turjale ja ta longib ise koju. Mina jään aga muretsema, kas ta haav paraneb, kas autode nägemine lähedalt teda ei traumeerinud…

Ma tean ka, et kui ma peatusin ja autost välja tulin, fastsineeris mind ühtlasi see, mis valgusvihus veel elusana, aga surma piirimail mu ees võitles, kelle tunded minu tundeid mõjutasid… Ebatavaline silmade jaoks, sisemine tuleb välja jne. Esimene reaktsioon ei olnud palvetada, et põdra hingel oleks kerge tee minna. Et mul endal oleks seda surma kergem pealt näha. See tuleb hiljem, kui mõistus hakkab reageerima.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Süü

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s