Mu vanavanaema, keda ma hästi mäletan, kellega ma lapsena pikki jalutuskäike mööda Tartut tegin – mina, väsimas oma väikse haige südamega kiiremini kui tema oma 80 aastaga, palusin iga paarisaja meetri tagant puhkust -, oli köstri tütar. Mamma, kes on täna üle 80, rääkis, et kui muti oli nagu tema praegu, ütles ta oma tütrele nagu pisut häbenedes, et talle meeldib kirikus käia. Mamma olevat vastanud, et see on ju hea ja käigu pealegi. Kui mamma oli laps, siis oli papi see, kes pühadel kirikusse läks, enne pataljoni uuele juhile üleandmist mehed armulauale viis. Kui muti ütles jõuludel, et ta ikka vist ei tule, siis vastas papi, et kus on su kasvatus. Aga muti jäi sellegipoolest koju. Me naersime mammaga täna selle üle hommikulauas, ja mul oli hetkeks tunne, et mul on olnud perekond.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s