Mu vanavanaema, keda ma hästi mäletan, kellega ma lapsena pikki jalutuskäike mööda Tartut tegin – mina, väsimas oma väikse haige südamega kiiremini kui tema oma 80 aastaga, palusin iga paarisaja meetri tagant puhkust -, oli köstri tütar. Mamma, kes on täna üle 80, rääkis, et kui muti oli nagu tema praegu, ütles ta oma tütrele nagu pisut häbenedes, et talle meeldib kirikus käia. Mamma olevat vastanud, et see on ju hea ja käigu pealegi. Kui mamma oli laps, siis oli papi see, kes pühadel kirikusse läks, enne pataljoni uuele juhile üleandmist mehed armulauale viis. Kui muti ütles jõuludel, et ta ikka vist ei tule, siis vastas papi, et kus on su kasvatus. Aga muti jäi sellegipoolest koju. Me naersime mammaga täna selle üle hommikulauas, ja mul oli hetkeks tunne, et mul on olnud perekond.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s