Seekord ma ei vaadanud kõrvale.

Sõitsin kolmapäeval Pompidou’ eskalaatorit pidi üles, kohe madalal nägin, et keskuse väljakul oli vana küürus habemesse kasvanud kodutu, kelle loomakest (kassi? väikest koera?) ja asju olid ära võtma tulnud kolm eriüksuslast automaatrelvadega, üks sotsiaaltöötaja/loomakaitsja ning kolm politseinikku. Mees hakkas vastu – sõneles ja kõneles eriüksuslaste suunas. Noor naine, kes hoidis loomakese transpordikasti, oli pulksirge ja segaduses. Loom oli arvatavasti juba kastis. Füüsilist kontakti nende vahel ei olnud, mees hoidis eemale, aga ei läinud ka ära. Ma muudkui vaatasin ja vaatasin ning hakkasin nutma, sest kujutasin ette, mida see lemmik võis talle tema elus tänavatel tähendada, kui võimetu on ta enda eest seisma riigiesindajate “meetmete” vastu, mõtlesin, et mida kuradit ma muuseumisse lähen, ma peaks minema välja, sekkuma sellesse vägivaldsesse olukorda, aga mida ma saan teha?, mida ma saan teha.

Kõndisin muuseumi läbi, vaatasin üle näitused ja läksin katuseterrassile espressot jooma, äsja ostetud raamatuid ja ajakirju lugema. Siis tuli vanamees mulle teravalt (süümepiinu valmistavalt) jälle meelde, ja ma ei teadnud, kuhu ma rohkem kuulun, kas Pariisi ühe parima vaatega restorani varasele lõunale kogunevate kõrgkeskklassi esteetide hulka või olen samasugune punk aux chiens/chats nagu õnnetu Pompidou’ habemik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Elu, Kohvikud, Kunst, Linn, Vägivald, Võim

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s