Seekord ma ei vaadanud kõrvale.

Sõitsin kolmapäeval Pompidou’ eskalaatorit pidi üles, kohe madalal nägin, et keskuse väljakul oli vana küürus habemesse kasvanud kodutu, kelle loomakest (kassi? väikest koera?) ja asju olid ära võtma tulnud kolm eriüksuslast automaatrelvadega, üks sotsiaaltöötaja/loomakaitsja ning kolm politseinikku. Mees hakkas vastu – sõneles ja kõneles eriüksuslaste suunas. Noor naine, kes hoidis loomakese transpordikasti, oli pulksirge ja segaduses. Loom oli arvatavasti juba kastis. Füüsilist kontakti nende vahel ei olnud, mees hoidis eemale, aga ei läinud ka ära. Ma muudkui vaatasin ja vaatasin ning hakkasin nutma, sest kujutasin ette, mida see lemmik võis talle tema elus tänavatel tähendada, kui võimetu on ta enda eest seisma riigiesindajate “meetmete” vastu, mõtlesin, et mida kuradit ma muuseumisse lähen, ma peaks minema välja, sekkuma sellesse vägivaldsesse olukorda, aga mida ma saan teha?, mida ma saan teha.

Kõndisin muuseumi läbi, vaatasin üle näitused ja läksin katuseterrassile espressot jooma, äsja ostetud raamatuid ja ajakirju lugema. Siis tuli vanamees mulle teravalt (süümepiinu valmistavalt) jälle meelde, ja ma ei teadnud, kuhu ma rohkem kuulun, kas Pariisi ühe parima vaatega restorani varasele lõunale kogunevate kõrgkeskklassi esteetide hulka või olen samasugune punk aux chiens/chats nagu õnnetu Pompidou’ habemik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Elu, Kohvikud, Kunst, Linn, Vägivald, Võim

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s