Suured ja väikesed tegelased

Pidin olema kl 8 maja ees, kuhu olen päeviti sõitnud 30 minutit. Ärkasin kl 6:30, ma ei tohtinud hilineda. Frankfurdi väravas sai selgeks, et jään hiljaks. Kahes ummikus, viha üle keemas.

Maja ees ei olnud kedagi. Maakler jälgis mind autost, see oli ka kohe aimatav, tegin natuke šõud, lükkasin ust, pahistasin hingeõhku. Olin hilinenud 3 minutit. Vabandasin. Ta ütles, et oli ära minemas. Persevest!

Korter oli ilus. “Minge vaadake veel kortereid”, ütles ta. “Ma tahan, et te sooviksite seda korterit mitte 100%, vaid 150%”. Okei, midagi on väga viltu. Ja siis järgnes loeng, et pean kortereid vaatama koos sakslasega, kui palju ja kui korralikult pean esitama need nõutud 10 minu isiku ja mu vara kohta käivat dokumenti, et mulle 900eurost korterit üüritaks, et saaksin end kaheks aastaks nende lepingu orjaks teha. Ütlesin, et juristina ei saa ma nõustuda mõttega, et inimene ei tohi lepingut kahe aasta jooksul üles öelda, see ei ole demokraatlikes riikides õiguspärane, et ma keeldun sellise jamaga end sidumast. See oli nagu oleks mind suletud tühja korterisse inimesega, kes usub, et tema ülesanne rentida korter maailma parimale üürilisele on totaalne, on totalitaarne…

*

Kell 9 helistas Phi, et Habermas on täna Berliinis (! :) Debatt Prantsuse presidendikandidaadi Macroni ja Saksa välisministri Gabrieliga. Loeng pidavat olema avalik. Ingliskeelsel lehel oli märge, et registreerimine on lõppenud. Aga see on Habermas!

Tõttasin heatujuliselt Friedrichstrassele. Inimesi ootas järjekorras, kuid neid oli käputäis. Esimene naine registratuuris ütles, et keda nimekirjas ei ole, see võib vaadata ülekannet, ta toon ei lubanud läbi rääkida. Jäin passima. Vahetult enne loengu algust, kui ooteruum oli tühjenenud, seletasin teisele naisele, et olen kirjutanud oma magistritöö Habermasist, et see on mulle oluline teda loengut pidamas näha… (mõtlesin lisaks, et me kõik teame, et ta on 87).. Ta naeratas mõistvalt ja kahjatses, ta tõesti ei või mind sisse lasta. Ma olin seal ainuke, kes erandit palus, ei olnud tudengimasse, kes oleks julgenud reegleid kõigutada. Ma ei saanud sellest aru, see oli ülikool, loeng paljudele inimestele, mis mõttes ei või mind saali lasta! Tundsin, kuidas viha otsib väljapääsu, kuidas nutt peale tuleb…

Ma vihkasin täna Berliini ja neid inimesi, kellega olin kokku puutunud. Kole, hall, sovjetlik ja räpane linn – midagi, mida ükski neist siia kolinud poppidest noortest ei julgenud välja öelda, isegi kui nii mõtles. Ma ootasin nii vähe ühelt linnalt, kuidas oli võimalik, et ka see jäi saamata.

*

Vaatasin kodus debati salvestust. Seal ei olnud midagi, ma ei suutnud isegi poolt tundi kuulata. See oli olnud lihtsalt eraldusriba tõmbamise üritus. Mulle meenusid ülikooli koridorist kolm noort välistudengit, kes provotseerivalt ütlesid, et nad isegi ei taha sellele üritusele minna. Ma olin tulnud kuhugi, kuhu ma ei kuulunud, see oli olnud põhimõtteküsimus mind tagasi õue ajada.

*

All on aga mu ammune lemmik Miriam Margolyes, kes räägib sedapuhku tõsisemalt ja vaatab tagasi oma õpingutele, õpetajatele, lemmikkirjanikule…

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Õigused, Iha, Linn, Võim

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s