Olin väljasõidul. Mind ümbritses Mustamere või Vahemere kauneim kuurort. Vaateväljas oli rippaedadega park, taimed olid lopsakad, terrasside kohal suur valge maja jne. Päike siras eredalt. Kõik inimesed mu ümber olid eestlased. Mind arvati gruppi, kes pidid astuma meelelahutuslikul esinemisel üles laskurina. Pidime ritta paigutatuna kordamööda laskma meist allapoole jääva terrassi liikumatuid kitsi, kelle massi langemine maha pidi käivitama keerulise meelelahutusahela. Mõtlesin, et olen ju loomaõiguslane, kuidas käib lõbustusena loomade pihta tulistamine kokku mu põhimõtetega.
Me ei harjutanud esinemiskava, nägin vaid paari meest, kes mõned korrad ette näitasid. Minus tekkis ärevus – ma ei ole kunagi olnud hea laskja, isegi keskpärane mitte, nüüd pannakse mind vastutusrikkasse rolli demonstratsioonesinemisel; relv, mida pidin käsitsema, oli minu jaoks uus, polnud kordagi seda proovida saanud. Hakkasin meestele arglikult oma argumente esitama. “Ma vaatan, et tegu pole automaadiga, mida ma tunneks. Kas keegi saaks olla minu lähedal ja vajadusel mind juhendada?” “Mis siis, kui relv tõrgub ja pean selle osadeks võtma, selleks peaksin relva tundma!” Ja viimase hädaabinõuna: “Ma ei ole väga osav laskja.” Paar meest kuulasid ja tegid kiire otsuse, et siis tõesti mind laskjate hulka ei võeta.
Algselt pidi laskmist jälgitama laskjate selja tagant, vaid pisut kõrgemalt terrassilt. Kellelegi tulid aga meelde ohutusnõuded ning kõik pealtvaatajad käsutati nurga taha, nii et loomade kukkumist ja ahela käivitumist ei olnud võimalik enam näha. Keegi küsis, et milleks on see vajalik. Hakkasin selgitama kuuli rikošeti teekondi.
Meelelahutusliku etenduse kõrgpunkt pidi olema osa nimega “Fööniks”. Paar inimest pidid näitama inimeste ees n-ö trikki, kuidas nad põlema pannakse. Ka see tundus mulle nii esinejatele kui ka pealtvaatajatele ohtlik ettevõtmine. Fööniks pidi olema ahela osa, kuna korralduses oli aga muudatusi, muutus ka süütamise mehhanism.
Kaks meest tulid pealtvaatajate ette, mu tähelepanu koondus ühele neist, kes naeratas laia hambutut naeratust – alumistest hammastest olid tal alles vaid üks keskmine, ülemistest kaks teineteisest eemal seisvat hammast. Mu lähedal hüüdis üks naine lava poole, et ärgu vähemalt naeratagu. Olin naisega nõus. Mõtlesin, kuidas mehe nahk tule ja tule kullaga hakkama saab. Kas on võimalik, et tema elu ohverdatakse meie meelelahutuse nimel?
Käivitus Fööniksi ahelmehhanism. Parempoolses seinas ilmusid nähtavale kaljud, väänlevad ja looklevad pinnavormid, ussid, kes sülgasid kuuma sulakulda, mille plärtsatus maandus just teatud kauguses ning tõi kaasa mehhanismi osade uue liikumise. Ahela algus oli tagasihoidlik, võis arvata, et tegu on üksikute kullapurtsatustega, mida edasi, seda suuremaks läksid loomad, kelle suust kulda purskas. Hambutu mehe pihta lendas suurim kogus kulda kolme mitu meetrit kõrge lohe suust. Mees kattus vähehaaval kullaga, ta nahk muutus kuldseks ja metalseks. Vedel sulakuld jahtus kokkupuutes tema nahaga ning sai tema osaks. Kuld andis mehele üleloomulikud võimed, ta keha oli nüüd suurem, musklid väljajoonistunud, ta oli selgelt ruumi kõige võimsam ja karismaatilisem olend. Tema käe all paendusid paar tiigrit, kes jäid samuti kullarahe alla ning lava täitus kullaga kattuvate olendite särava kompositsiooniga.
näitus 