Noli me legere

Mõte kappab endiselt, aga tee on vaba, nagu jõgi läheb tulvaajal mööda sängipõhja ja ääri, üha kõrgemal kaldakausis, ei tunne takistusi. Üks suund.

Sada sõda muld on näinud.

Ei ole minevikku, etteheiteid, kõik, kes ei ole sinuga kaevikus, põlvili samblasihikul, ilmasõja telgis, on kauged varjud, pea olematud. Kandev keha – mu vaimu kest – ja need kõrvalkehad peavad ellu jääma, mitte ainult ellu, vaid jõudma. See püüd ja mõte sest püüust täidab olemuse, ongi olemine ning ei midagi muud.

*

Minu huultel sõjaarmid.

Võitlusmuljumised paranevad su suu all. Tema, kes suudleb ära mu lahinghaavad.

Voolamine, vaba & rahulik. Unustuse jõgi, millesse uued allikad lumevee toovad. Sisse kiilub lõikeid ja virvendusi, aga need kaovad hetkega.

Valge külm märts ja päike Tallinnas. Selles nädalas elada siin ühe nädala aastal 1939, 1944. Kõik meie kadunud kauged kaimud on meiega. Meie kaks olemegi nemad. Nemad meis. Sellepärast tunneme end nii kindlatena, vägevatena. Elanud üle ja jäänud, meilt ei saa enam midagi võtta. Me ise võtame. Kõik on veel ees. See on lubadus, õnnestumise garantii.

*

Maurice, ma loon maailma ja see on tõeline!

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Isamaa, Linn, Perekond

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s