Noli me legere

Mõte kappab endiselt, aga tee on vaba, nagu jõgi läheb tulvaajal mööda sängipõhja ja ääri, üha kõrgemal kaldakausis, ei tunne takistusi. Üks suund.

Sada sõda muld on näinud.

Ei ole minevikku, etteheiteid, kõik, kes ei ole sinuga kaevikus, põlvili samblasihikul, ilmasõja telgis, on kauged varjud, pea olematud. Kandev keha – mu vaimu kest – ja need kõrvalkehad peavad ellu jääma, mitte ainult ellu, vaid jõudma. See püüd ja mõte sest püüust täidab olemuse, ongi olemine ning ei midagi muud.

*

Minu huultel sõjaarmid.

Võitlusmuljumised paranevad su suu all. Tema, kes suudleb ära mu lahinghaavad.

Voolamine, vaba & rahulik. Unustuse jõgi, millesse uued allikad lumevee toovad. Sisse kiilub lõikeid ja virvendusi, aga need kaovad hetkega.

Valge külm märts ja päike Tallinnas. Selles nädalas elada siin ühe nädala aastal 1939, 1944. Kõik meie kadunud kauged kaimud on meiega. Meie kaks olemegi nemad. Nemad meis. Sellepärast tunneme end nii kindlatena, vägevatena. Elanud üle ja jäänud, meilt ei saa enam midagi võtta. Me ise võtame. Kõik on veel ees. See on lubadus, õnnestumise garantii.

*

Maurice, ma loon maailma ja see on tõeline!

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Isamaa, Linn, Perekond

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s