Jah, me jäime ellu!

Me olime ellujääjad. Me tulime tagasi! Vedasime end läbi sita (oi, ei, me ütleksime – raskete aegade), aga tulime tagasi.

Me säilitasime välise väärikuse.
Trauma? Ei, me ei kasuta seda sõna. Kõik kannatasid! Oli vaid kaks võimalust. Me tegime õiged valikud, meie kannatused olid õilsad.
Meis ei ole vimma ega viha, pole kättemaksu ega kurbust. Me olime ellujääjad.

*

Ma teeksin head, nagu teevad rindel head põetajad, kes surma mõistetud haavatul veel mingi väikese mõttetu asja korda ajavad. Põetajal ei ole surejast sooja ega küla. Jah, siin on sinu (surijat võib, isegi peab sinatama, ütlevad elukogenud naised, sest see on intiimne olukord) taskurätik, joogikruus. Põetaja vaatab teisele varjamatult otsa mõeldes, ma tean, et sa sured, see on tundide, võibolla päevade küsimus.
Ma mõtlen, kas põetaja ei tahaks tegelikult surijat ise üle selle serva teisele poole lükata, olla ise see, kelle näpuliigutusest teine ära kukuks, elust lõplikult lahti laseks. Mina tahaks.

Minust ei ole päästjat, sest siin ei ole midagi päästa.

*

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Perekond

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s