Jah, me jäime ellu!

Me olime ellujääjad. Me tulime tagasi! Vedasime end läbi sita (oi, ei, me ütleksime – raskete aegade), aga tulime tagasi.

Me säilitasime välise väärikuse.
Trauma? Ei, me ei kasuta seda sõna. Kõik kannatasid! Oli vaid kaks võimalust. Me tegime õiged valikud, meie kannatused olid õilsad.
Meis ei ole vimma ega viha, pole kättemaksu ega kurbust. Me olime ellujääjad.

*

Ma teeksin head, nagu teevad rindel head põetajad, kes surma mõistetud haavatul veel mingi väikese mõttetu asja korda ajavad. Põetajal ei ole surejast sooja ega küla. Jah, siin on sinu (surijat võib, isegi peab sinatama, ütlevad elukogenud naised, sest see on intiimne olukord) taskurätik, joogikruus. Põetaja vaatab teisele varjamatult otsa mõeldes, ma tean, et sa sured, see on tundide, võibolla päevade küsimus.
Ma mõtlen, kas põetaja ei tahaks tegelikult surijat ise üle selle serva teisele poole lükata, olla ise see, kelle näpuliigutusest teine ära kukuks, elust lõplikult lahti laseks. Mina tahaks.

Minust ei ole päästjat, sest siin ei ole midagi päästa.

*

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Perekond

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s