Kui väljenduda koolikirjandi kujunditega, siis Liinnar Priimägi on ühes paadis Marie Underiga; kui ma hulbiksin hädalisena vees, siis haaraksin kinni nende paadi perast. Paljastades ennast (ning ma ei mõtle seda siin, uskuge mind, literaalselt!) on võimalus end vähendada, tasandada, lahutada, lagundada jne jne (või need paljukäiatud de-sõnad) ning selle tulemusena võib sündida midagi seni(_endale_)tundmatut, võib muidugi ka (end) tappa ja surra.
Aga võib ka Alverit tsiteerida: Üht lootust ma vajan, /…/ et iial ei alga julm lobisev sajand, /…/ et me suuri surnuid ei kamanda keegi. Tsiteeritav ja tsiteerija on siis teine paatkond (seal on muidugi veel inimesi), ja ma näen veest ka neid, nad võiksid mind aidata, kuid ma eelistan esialgu esimese poole ujuda. Trikoo – see uus adidase tulipunane, mida märjalt ihult raskustega ära saan, ja tänu millele Islandil… mjähh, olen ikkagi teoreetik – olen juba enne enese paati vinnamist paadi taha haakimist ära vette libistanud.
Tags: autori kustutamine kiusamine vähendamine piinamine tapmine
näitus 