Teist päeva udu, sest nii soe. Nagu oleks suvi korraks tagasi tulnud, midagi maha unustanud. Naabri põllule kasvama jäetud üksikud puud on hallis udumeres saanud millekski või kellekski muuks. See maastik, mis on päikese käes ilus, on nüüd veel ilusam. Seisan korra ristteel, uute naabrite juures on valgus ja jutukõmin. Ma olen ikkagi inimeste-inimene, ma ei tahaks olla tühjas külas.

Mamma sai täna 92. Käis eile taksoga juuksuris ja veetis seal kolm tundi. Esimene tund läks Elsaga kohvitamisele. Nagu igal aastal, oli ka täna neil telefon punane. Ema ütles, et mamma istub kahe telefoni valves, mis mõlemad päev läbi helisevad. Kui Saaremaa ja Tartu vahel käiks lennuk, oleksin paariks tunniks Tartu lennanud. Teist nädalat järjest seda teekonda autoga ette ei võta.

Eelmine pühapäev sai A. 95 – keegi ei ole meie suguvõsas nii kaua elanud, ehkki mitmed on pikaealised. Sangaste vanaema elas 93aastaseks, nüüd on A. käes uus rekord. Ta oli habemesse kasvanud ja väga kõhn, voodilt ei tõusnud. Ta nägi välja nagu eesti talumees mõnel 20. saj. alguse mustvalgel fotol. Hüvastijätul hoidis mu kätt ja ütles, et ta loodab, et me kohtume veel. Ma mõtlesin, et võib-olla tõesti, võib-olla on see võimalik. Kui Jumal annab! Sama üritan mõelda Hummuli maja osas. Kui see meie perre tagasi peab tulema, siis tuleb. Ma ei ole valmis kolmanda põlvena uut alandust ja ebaõiglust läbi elama.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s