kui esimest korda siia tulin, oli videvik, rõdult nägi üle katuste õhtusina.

mulle meeldib, et olen kõrgel, et ma ei näe inimesi ega tänavat, ehkki ka siin on tänavapoolsetes tubades kuulda ronge, sireene ja automüra. köögi- ja vannitoaaknast paistab plinkiv teletorn. Berliin, Alexanderplatz. Olen oma tornis.

palusin kolijatel jätta mu kastid veel lattu, mul ei ole südant neid siia üles käsutada. hingeldan, kui viimast trepivahet tõusen; ka sportlik ning noorem Sofi hingeldas, kui võtmeid tõi.

seega olen raamatuteta – vaid üks kott topeltekseplare, mida ei saanud eestis maha müüa, on siin: Pentti vana tumesinine väike luulekogumik, Üdi Tiibadega raamat, üks Unamuno… ja viimasteks jõuludeks saadud raamatud. olen need hoolikalt magamistoa ja elutoa riiulitele ja kummutitele laiali laotanud.

lugesin ühel õhtul pentti luuletusi, need ei ole mulle kunagi nii head tundunud, kui loetuna tubades, mida alles kodustad oma raamatute, vanade kaaslastega.

*

peaksin kirjutama lesbidest ja nende emadest, kes oma tütreid vihkavad, aga see on labane ja kuri teema. pesen selle asemel põrandaid, küürin oma värske ja uue korteri pindu, et need läigiks…läigiks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu, Linn

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s