Viimasel ajal süveneb minus tunne, et olen rumal, aeglane, isegi taipamatu. Jälgin hoolikalt esimesi dementsuse märke – sõnad ei tule meelde, eneseväljendus on katkendlik, eksin oma mõtete umbkäikudesse, keeled, mida arvasin rahuldavalt valdavat, eemalduvad mu kõri ja keele ulatusest. Paralleelselt, ei olegi midagi öelda, arutada, targutada, ilma et ei kõlaks triviaalse, tobeda või edevana. Sumbun enda sisemisse vaikusse, liikumatusse.

Ometi läheb see vaigenemine* mulle veel korda – üritan nooremate kolleegide ingliskeelse vadinaga kaasa minna, forsseerin pedaali, teades, et tundun endale narrina. Nüüd siis tean, kuidas on olla elevuse ja elusamuse pealtvaatleja, midagi, mis tundus mulle kunagi mõistmatu. (Lugesin Mmi kingitud Vita Sackville-Westi “All passion spent” – väga meeldiv ja nauditav raamatuke vanaks saamise rõõmust, suveräänsusest ja õdususest -, ja arvasin, et mõistan seda.)

Üks ärevust tekitav ning teine lootust andev artikkel.

*Kuidas ei ole vaigenemist ÕSis, kas ei ole ma seda sõna alatasa oma kodus kasutatavana kuulnud! 1943. aasta Postimees, küll, kirjutab, et ilm vaigenes.

Hommikusöögilauas istus mu vastas Hannah Arendt, kelle kõigutamatus, nördimus ja ärritumus mõjusid hästi:

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Füüsiline, Iha, Kõne

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s