Sisehoovi avanev rõdu

Schivelbeineris laupäeva pärastlõunal – üks esimesi kuumi kevadpäevi, päevitan, olen istutanud rõdu täis, parandanud oma uut ratast, sisehoovist kostub viiul – lindilt, otsustavalt, end tõsiselt võtvalt, peaaegu saagivalt, nagu hea viiulimuusika ikka – mõtlen, et Prenzl’ on siiski minu moodi koht, kus mujal Berliinis keegi valjult viiulimuusikat kuulaks (ehk Charlottenburgis?); täna oli juba nii palav, et kiisu-miisud otsisid rõdul varju, higistasin, kui Bauhausis oma korvi sisu lindile tühjendasin, tätoveeritud ja pöetud peaga kassapidaja vaatas mind põlgusega, aga soovitas mitte midagi oma paljudest asjadest maha jätta. Hommikul ostsin kilo Hispaania maasikaid ning otsustasin, et ratta musta kere peale tuleb maasikad maalida, aga küllap teen ta tervenisti punaseks ning hakkan aegapidi värvilisi triipe lisama; päev nagu päev Lõunas, pärastlõuna lõpp, mis hakkab kuumast asu andma, oled end valgest veinist pehmeks võtnud, arvad, et kui täna lesbipeole lähed, leiad kindlasti XXX, kas mõne noore ja elusamust täis või vana ja karismaatilise, veel ei ole veini järelmaitset, pohmellist reaalsusetunnet ning hirmu, et tuiutad mustade seinadega peosaalis inimesi teadmata, mida sealt otsid.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s