Sisehoovi avanev rõdu

Schivelbeineris laupäeva pärastlõunal – üks esimesi kuumi kevadpäevi, päevitan, olen istutanud rõdu täis, parandanud oma uut ratast, sisehoovist kostub viiul – lindilt, otsustavalt, end tõsiselt võtvalt, peaaegu saagivalt, nagu hea viiulimuusika ikka – mõtlen, et Prenzl’ on siiski minu moodi koht, kus mujal Berliinis keegi valjult viiulimuusikat kuulaks (ehk Charlottenburgis?); täna oli juba nii palav, et kiisu-miisud otsisid rõdul varju, higistasin, kui Bauhausis oma korvi sisu lindile tühjendasin, tätoveeritud ja pöetud peaga kassapidaja vaatas mind põlgusega, aga soovitas mitte midagi oma paljudest asjadest maha jätta. Hommikul ostsin kilo Hispaania maasikaid ning otsustasin, et ratta musta kere peale tuleb maasikad maalida, aga küllap teen ta tervenisti punaseks ning hakkan aegapidi värvilisi triipe lisama; päev nagu päev Lõunas, pärastlõuna lõpp, mis hakkab kuumast asu andma, oled end valgest veinist pehmeks võtnud, arvad, et kui täna lesbipeole lähed, leiad kindlasti XXX, kas mõne noore ja elusamust täis või vana ja karismaatilise, veel ei ole veini järelmaitset, pohmellist reaalsusetunnet ning hirmu, et tuiutad mustade seinadega peosaalis inimesi teadmata, mida sealt otsid.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s