Veel hiljuti moekaks peetud restoranis anti kätte inimliku vastutustunde auhindu, laureaatide seas oli “läbi aastate oma loomingus ergu sotsiaalse närviga silma paistnud” teater, kelle nimel tuli lilli ja diplomit vastu võtma keskealine klounilikult värvilises moeülikonnas kallite nahkkingadega kiilanev mees. Enesekindlalt luges ta ette oma asutuse paari päeva eest avalikuks tehtud sotsiaalmeediasissekande, mis pidi näitama, et inimõigused on neile enesestmõistetav ning selle eest kiituse saamine tekitab neis piinlikkust; midagi sellist, et nad ei ole meie, kes annab kellelegi nendele ehk teisele mingeid õigusi, sest nii see ei saagi olla jms mõtteta loba, mille sõnum oli oodatavast vastupidine, sest rääkis koguaeg meiest, kelle hulgas justkui ei oleks teisi, st geisid ja puudelisi, ning rõhutas, et on teised, keda eraldab meist õhutihe võimupiir.

Istusin esireas sääraste ürituste kutse saamise au välja teeninud endise võitlejana ning oleksin tahtnud teda oma odava pruuni saapaga visata, st ületada vahe tema ja minu vahel.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s