Veel hiljuti moekaks peetud restoranis anti kätte inimliku vastutustunde auhindu, laureaatide seas oli “läbi aastate oma loomingus ergu sotsiaalse närviga silma paistnud” teater, kelle nimel tuli lilli ja diplomit vastu võtma keskealine klounilikult värvilises moeülikonnas kallite nahkkingadega kiilanev mees. Enesekindlalt luges ta ette oma asutuse paari päeva eest avalikuks tehtud sotsiaalmeediasissekande, mis pidi näitama, et inimõigused on neile enesestmõistetav ning selle eest kiituse saamine tekitab neis piinlikkust; midagi sellist, et nad ei ole meie, kes annab kellelegi nendele ehk teisele mingeid õigusi, sest nii see ei saagi olla jms mõtteta loba, mille sõnum oli oodatavast vastupidine, sest rääkis koguaeg meiest, kelle hulgas justkui ei oleks teisi, st geisid ja puudelisi, ning rõhutas, et on teised, keda eraldab meist õhutihe võimupiir.

Istusin esireas sääraste ürituste kutse saamise au välja teeninud endise võitlejana ning oleksin tahtnud teda oma odava pruuni saapaga visata, st ületada vahe tema ja minu vahel.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s