Minu meelest on ta viimane raamat tobe ja tüütav. Ta kordab oma kõiketeadval moel isakeselikku tarkust – see on nii ja teine on naa -, ja kuigi ta kõiketeadval häälel maailma mõtestab, on see kõne ka naiivselt lapselik – ise ma alles avastasin, et see on nii, ja nüüd kuulutangi tõena, et see on nii.

Ja siis see juba varasemates raamatutes harjutatud poos, et ütlen midagi ja võtan öeldu objekti suhtes üleoleva distantsi, see on eriti argpükslik ja õõnes. Ma ei saa lahti tundest, et see on kordus, tellimus, pastakast imetud raamat. Sest oli vaja kirjutada, sest oli kokkulepe. Ole siis aus oma kunstiväärtuse määratluse suhtes ja ütle vähem!

*

See on siis minu elutahe, lootus ja mu enese naiivsus, mille tõttu seekord tema teksti lugedes vihastasin, nagu vihastas see kirjanik aastaid tagasi oma teostega ühte mu vana sõpra, ma ei nõustunud tookord tema hinnanguga, et Kirjanik on hingeheitvalt masendav, lootusetu vms.

*

Masenduse-mantra on tema tekst, või nagu lagunemise-laul. Targutamisest saab ühtlaselt voolav mõte, mõtlus ja ennastunustav soigumine, mis laseb autoril/lugejal unustada tuikava ängi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s