Minu meelest on ta viimane raamat tobe ja tüütav. Ta kordab oma kõiketeadval moel isakeselikku tarkust – see on nii ja teine on naa -, ja kuigi ta kõiketeadval häälel maailma mõtestab, on see kõne ka naiivselt lapselik – ise ma alles avastasin, et see on nii, ja nüüd kuulutangi tõena, et see on nii.

Ja siis see juba varasemates raamatutes harjutatud poos, et ütlen midagi ja võtan öeldu objekti suhtes üleoleva distantsi, see on eriti argpükslik ja õõnes. Ma ei saa lahti tundest, et see on kordus, tellimus, pastakast imetud raamat. Sest oli vaja kirjutada, sest oli kokkulepe. Ole siis aus oma kunstiväärtuse määratluse suhtes ja ütle vähem!

*

See on siis minu elutahe, lootus ja mu enese naiivsus, mille tõttu seekord tema teksti lugedes vihastasin, nagu vihastas see kirjanik aastaid tagasi oma teostega ühte mu vana sõpra, ma ei nõustunud tookord tema hinnanguga, et Kirjanik on hingeheitvalt masendav, lootusetu vms.

*

Masenduse-mantra on tema tekst, või nagu lagunemise-laul. Targutamisest saab ühtlaselt voolav mõte, mõtlus ja ennastunustav soigumine, mis laseb autoril/lugejal unustada tuikava ängi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s