Külainimesed punusid meile aiaviljadest ja takust suured võrkkiiged, mille sisse meid seisma pandi. Meie jalge ümber moodustasid ümmargused viljad roosimustreid. Kiikusime kõrvu võrkudes. See nägi välja nagu rikka abielupaari raidhauakivi.

*

Kui sügisel läks linnas pimedamaks, sõitsime lõuna poole. Vedelesime termides ja ma sain ta kõrval magada, ta julges ööpimeduses mu käe võtta. Hingasin ta kõrval sisse lõhna, mida ma hästi teadsin, olin väga õnnelik ja hoidsin siis hinge kinni, et hetk kauem kestaks.

*

Ta hakkas ka kirjutama. Kõigepealt Caravaggio pildimärkmikusse, siis väikestesse nahka köidetud bloknootidesse. Tekstid olid lühikesed ja kirjutatud punase vildikaga, mida rohkem avastas ta kurjust, seda pikemaks tekstid muutusid ning ka tint muutus.

*

Ma ei tea, miks kõik pidi korduma ning miks hea kordus enam hea ei olnud. Nagu oleks keegi unustanud mu elu õigel ajal lõpetada, nagu ma oleks ise unustanud end kordama, astunud vastu oma lubadusele elu ja surma kohta.

*

Ma aitasin pea kõiki, aga ei tundnud kaasa kellelegi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s