Külainimesed punusid meile aiaviljadest ja takust suured võrkkiiged, mille sisse meid seisma pandi. Meie jalge ümber moodustasid ümmargused viljad roosimustreid. Kiikusime kõrvu võrkudes. See nägi välja nagu rikka abielupaari raidhauakivi.

*

Kui sügisel läks linnas pimedamaks, sõitsime lõuna poole. Vedelesime termides ja ma sain ta kõrval magada, ta julges ööpimeduses mu käe võtta. Hingasin ta kõrval sisse lõhna, mida ma hästi teadsin, olin väga õnnelik ja hoidsin siis hinge kinni, et hetk kauem kestaks.

*

Ta hakkas ka kirjutama. Kõigepealt Caravaggio pildimärkmikusse, siis väikestesse nahka köidetud bloknootidesse. Tekstid olid lühikesed ja kirjutatud punase vildikaga, mida rohkem avastas ta kurjust, seda pikemaks tekstid muutusid ning ka tint muutus.

*

Ma ei tea, miks kõik pidi korduma ning miks hea kordus enam hea ei olnud. Nagu oleks keegi unustanud mu elu õigel ajal lõpetada, nagu ma oleks ise unustanud end kordama, astunud vastu oma lubadusele elu ja surma kohta.

*

Ma aitasin pea kõiki, aga ei tundnud kaasa kellelegi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s