“Viimane päev”

Naasen taas Bergmani mõtte juurde, et teha on vaja vaid vältimatut. Ekslen pool päeva linnas, et tuvastada, mis on vältimatu. Mõni tööalane kohustus, mõni seltsimehelik kohustus, viin panka need üksikud latid, mis mul on, metalli muidugi vastu ei võeta, suunatakse teise asutusse, samas täna olevat viimane päev. Tunnen, et ainuke vältimatu asi on leida raamatupoest Ristikivi Hingede öö, mida mul ei ole või on see kadunud, aga täna pean seda kindlasti taas lugema. Hoidun suurte kaubanduskeskuste poodidest, aga jälle näen ka Draama teatri vastas, et RahvaRaamat on kokku kuivanud, pole õieti olulisi rubriike riiulitel, saalides võtavad suurema osa ruumist lastekad, ulme, mängud, esoteerika jms. Pole enam ühtegi raamatupoodi, mida saaks korralikuks pidada, akadeemilisi raamatupoode pole enam ammu. Keegi ei muretse väga, et sel võivad olla ja juba on kaugeleulatuvad tagajärjed.

Kesklinn on täis turiste, kes on kerged ja rõõmsad, sest võõras piduses linnas. Suundun tagasi Kalamaja poole. Tahan teha vajalikud ostud Balti Jaama turul, aga see on kinni. Ma ei tahaks midagi enam osta, mitte midagi süüa, pelgalt söömise vajadus tundub mulle vulgaarne. Täiskõhutunne on tülgastav. Kõik need elukad, verine liha karpides ja riiulitel. Kavatsesin õhtuks küpsetada, aga ei suuda ka mune ega võid osta.

Balti Jaama ümbrus on veel nagu küla. Keset jalakäijateteede ristumist või kahe hoone vahelist platsi on suur prügikonteiner. Kaks vene meest on purjus, nooremal on koer, kes on segaduses, hoiab peremehest ja tema rihmast eemale, aga ära ei saa minna. Kardab lähedale minna, kardab teisi inimesi, kardab uuesti peksa saada, on janune ja näljane. Muutun väga kurvaks ja lootusetuks. Vaatan mitmeid kordi tagasi, nagu ikka sellistel puhkudel, ja siis lähen edasi. Uurin Päästearmee akna uut kaunistust. Just on hakanud pihta vana-aasta jumalateenistus ja pärast jagatakse arvatavasti süüa ja pakke. Näen, et saalis istuvad mõned inimesed. Tahaksin väga sisse minna, mul ei oleks kusagil mujal targem kui siin. Aga pelgan ega lähe.

Teen ostud Telliskivi säästukas. Oma teel näen mitmeid räpaseid, peksust ja kukkumistest moondunud nägudega inimesi, alkoholi lõhnadega, kondiseid ja haigeid. Ma tunnen neile igaühele kaasa. Ainuke, mida saan teha, on palvetada, mõtlen sellele kui suurele avastusele ja hetkelisele lohutusele, mis mind eelkõige ennast troostib. Tean, kuidas see palvelohutus sõnastatud mõttena kõlab, kui võõralt ja õõnsalt paljudele. Mulle ei lähe see palju korda.

Kalamaja on vaesust täis, ja on veel mõni aeg, mis sest et nooblid ja moeteadlikud inimesed siia kortereid ostavad ja oma poode avavad. Kuhu lähevad siinsed varasemad vaesemad elanikud siis, kui nad ei jõua enam oma kodusid siin pidada? Lasnamäele? Ma isegi ei mõista seda kontrasti, mis siin on. Kõige edevamad ja hedonistlikumad oma heaolusaarekestel, et saaks nautida ohutus kauguses “autentset teistsugusust”. Nagu rajataks apartheidijärgses ühiskonnas mustade kvartalitesse noobleid valgete lõbustuskohti, uusi elamuid. Meelelahutus ja parem elu keset teisesust on aga kättesaadav vaid priviligeeritutele, segregatsioon säilub.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Kuulutus, Linn

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s