Selg

On midagi, mis on halvem kui surm ja kannatus… see, kui inimene kaotab eneseaustuse. /…/ On midagi, mis võib nõnda valu teha, haavata ja põletada, et vist isegi surm ei suuda sellist piinlemist leevendada: kui üks inimene või kaks inimest haavavad meis seda sügavat iseteadvust, milleta me ei suuda enam inimesteks jääda. Ülbus, ütled sa. Jah, ülbus… ja ometi on see iseteadvus inimelu kõige sügavam sisu. (lk 139-140)

Meie loos on kõik muu kopikad. Kõik see, mida me nimetame armastuseks ja pühendumiseks, truuduseks ja reetmiseks, vihaks, solvumiseks ja pettumuseks ning kõik need väljamõeldised, millega me need sõnad sisustame. Kui see kõik, mis nüüdseks on viimse peene terani läbi hekseldatud, ongi vaid üks tuhahunnik, võib selle juurest igaveseks ära kõndida. Sest lõputu sõelumise tulemusena näen, kes on see, kes iseteadvuse kaotas ning kelle piinad ei lõpe niipea, kelle piinu ei ole kellegi võimuses leevendada.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s