Selg

On midagi, mis on halvem kui surm ja kannatus… see, kui inimene kaotab eneseaustuse. /…/ On midagi, mis võib nõnda valu teha, haavata ja põletada, et vist isegi surm ei suuda sellist piinlemist leevendada: kui üks inimene või kaks inimest haavavad meis seda sügavat iseteadvust, milleta me ei suuda enam inimesteks jääda. Ülbus, ütled sa. Jah, ülbus… ja ometi on see iseteadvus inimelu kõige sügavam sisu. (lk 139-140)

Meie loos on kõik muu kopikad. Kõik see, mida me nimetame armastuseks ja pühendumiseks, truuduseks ja reetmiseks, vihaks, solvumiseks ja pettumuseks ning kõik need väljamõeldised, millega me need sõnad sisustame. Kui see kõik, mis nüüdseks on viimse peene terani läbi hekseldatud, ongi vaid üks tuhahunnik, võib selle juurest igaveseks ära kõndida. Sest lõputu sõelumise tulemusena näen, kes on see, kes iseteadvuse kaotas ning kelle piinad ei lõpe niipea, kelle piinu ei ole kellegi võimuses leevendada.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s