Pääse

Linnaelanik ei igatse oma kõledas kõrgekontsakingi ja kõrgekaelaga pudeleid täis korteris maale, vaid  on nostalgiline animaalse lihtsuse, soojuse ja probleemituse järele.

Ei taha bakhanaale, sest blenderis menstruaalverekokteili segamine ja masturbeerimine (etenduses räägib naine oma lõpututest traumadest, ärakasutamistest, õudustest, võltsusest, ja rapib onaneerides oma jalgevahet nii et kogu keha vapub) suurendavad ahastust veelgi. Midagi ürgsemat ja lihtsamat, lihtsustatumat, sümboolset elusolemist nagu on elusolendid ja pudulojused. Olla elus  rohkem kui siis, kui oled joobunud, ja öösel jahtinud, ja keppinud ja kepitud olnud. Saada kehaks, ainult kehaks, objektiks, üsaks viljakuspreestri sarve ees, surma lähedust/võimalust aimates üheks mulla ja mudaga.  ***

Vajusin auditooriumist lavale, paljad latiinotarid latiinad surusid mu näo kallima suurde musta tussi. Minu nostalgia.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Etno, Kunst, Linn, Seks&Sugu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s