Lesk kardab kaotada

Mulle kingiti Faatum. Olin sellest parimaid palu mamma juures juba lugenud. Selteri ja Uluotsa Stalini kiitmiste ümberjutustus Soonpää päevikus on…! – seda peab lihtsalt ise lugema (ja üle lugema). [Tean, et tahtsin sellest siis, esimesel lugemisel, kirjutada siin, aga vist ei kirjutanud.] Ütlesin raamatu üleandmisel nagu koolitüdruk, kes tahab targem välja paista, et olen seda juba lugenud. Hr R ütles, et lugege siis veel. :D Loengi!

***

Millest ikkagi tuleb hirm paista välja naeruväärsena? Ja kas selle hirmu ja naeruväärsuse reaalsusega ei peaks harjuma?

***

Täna tuli selle aasta neljas Looming. Koristasin õhtul korterit, mh otsustavalt suure toa suurt lauda, mis oli mattunud paberite, raamatute ja prahi alla. Vaatasin, et muuhulgas oli seal mitu numbrit Vikerkaart ja Loomingut. Sirvisin neid, et meenutada, kas olen neid juba lugenud, sirvinud. Loomingu 3. number on Andres Ehini mälestuseks. Jõllitasin kaant uskmatult – Ehin on surnud! See oli minust mööda läinud. Kirjeldamatu õudus selle pimeduse pärast. Helistasin kohe sõbrale. Sõber ütles, et juba detsembris. Kas ma tõesti ei pannud tähele? Või ma unustasin?

Advertisements

1 kommentaar

Filed under Mälu

One response to “Lesk kardab kaotada

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s