Lesk kardab kaotada

Mulle kingiti Faatum. Olin sellest parimaid palu mamma juures juba lugenud. Selteri ja Uluotsa Stalini kiitmiste ümberjutustus Soonpää päevikus on…! – seda peab lihtsalt ise lugema (ja üle lugema). [Tean, et tahtsin sellest siis, esimesel lugemisel, kirjutada siin, aga vist ei kirjutanud.] Ütlesin raamatu üleandmisel nagu koolitüdruk, kes tahab targem välja paista, et olen seda juba lugenud. Hr R ütles, et lugege siis veel. :D Loengi!

***

Millest ikkagi tuleb hirm paista välja naeruväärsena? Ja kas selle hirmu ja naeruväärsuse reaalsusega ei peaks harjuma?

***

Täna tuli selle aasta neljas Looming. Koristasin õhtul korterit, mh otsustavalt suure toa suurt lauda, mis oli mattunud paberite, raamatute ja prahi alla. Vaatasin, et muuhulgas oli seal mitu numbrit Vikerkaart ja Loomingut. Sirvisin neid, et meenutada, kas olen neid juba lugenud, sirvinud. Loomingu 3. number on Andres Ehini mälestuseks. Jõllitasin kaant uskmatult – Ehin on surnud! See oli minust mööda läinud. Kirjeldamatu õudus selle pimeduse pärast. Helistasin kohe sõbrale. Sõber ütles, et juba detsembris. Kas ma tõesti ei pannud tähele? Või ma unustasin?

Advertisements

1 kommentaar

Filed under Mälu

One response to “Lesk kardab kaotada

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s