– Kuueaastasena, ühe Louis de Funès’i filmi mõju all, fantaseerisin valjult vanaema ees, et hakkan kirjanikuks, sest olen leidnud teema, mida keegi pole veel romaanis kasutanud (kui palju ma neid ikka selles vanuses lugenud olin!?) – esimene romaan pidi olema massöörist*, kes mõrvab massaaži ajal oma kliente -, olin ise oma leiust vaimustatud.
* Minu silme ees oli see mees – suur, jõuline, palja ülakehaga, suurte mustade vuntside ja armeenlasele omase juuksepahmakaga (mul olid üldse varasest east alates väga perverssed seksuaalfantaasiad!) – auru täis saunalaadses ruumis, kus ta pidi oma ohvreid ära koksama. Romaani tarbeks oli mul loo juurde mõeldud veel üks nõks, kuid see ei meenu mu kujutlusvõimetus täiskasvanu ajus. (- Kas massöör pidi ise iga mõrva järel krimiromaani kirjutama??? Kas st, et ma identifitseerisin end selle karvase massööriga, sarimõrtsukaga? Ta oli mu alter ego?)
Vanaema kuulas ja muigas irooniliselt ning üleolevalt. Minu vaimustusele oli jääämber kummuli peale kallatud. Olin olnud kindel, et vanaema vaimustub ning ütleb: “Jah, Sa oled, lapseke, tõepoolest leidnud kriminulli kirjutamiseks vajaliku setingu – anna nüüd ainult sulepeale hagu!” (- Ma ei kirjutanud veel 6-aastasena. Olin just lugema hakanud!)
näitus 