Löön oma hambad su kaela, kuid sa ei olegi minu suus, vaid teispool kõiki piire…
Ma tean, mida ma mõtlen, aga ma ei tea, mida ma peaksin ütlema.
*
Elu pidi olema nagu kino & kino pidi olema see, mille pealt elu õppida. Ta oli James Bond või mõni modernsem meestegelane ja mina pidin olema kaine inspektor krimisarjast “Kuulid ja siid”. Ja ma olingi. Mees- ja naisinspektor. Lõpetasid nemadki vannis – mees raseeris naise sääri ja mina mõtlesin: “Ah et ka nii võib!” Me ei tohtinud iial ühtegi tundeliigutust välja näidata. Aga tema – jääprints – sulas enne. Ja ma ei andestanud seda iial. “Kui see esimene kord aset leiab, võib sellest sündida midagi erilist.” Järgmisel päeval tegin sellele lõpu.
***
Kirjutada, st olla kirglikult armunud endasse! endasse! endasse! Süda hakkab taguma ja palgetele tõuseb puna, kui suleke krabisema hakkab.
*
Õilis minus tahaks suhtes hüpata üle iha-, kire- ning armumise faasi otse Armastusse. Hetketi arvan, et hüpe on toimunud. Küsimus on aga, kas ka Tema on valmis minuga hüpet sooritama. Inimesed tahavad tavaliselt, vastupidi, seda (viimast) “igavat” faasi võimalikult edasi lükata – kui paljud oleksid nõus tunnistama, et kõige mõnusam on istuda õhtul kodus, lugeda kõrvu raamatut ja süüa tee kõrvale marmelaadi, selle asemel, et linna peal pimedates kangialustes kihuda.
***
näitus 