Otsisin veebist (mis otsingusüsteem EPL-l küll on? – mul läks selle leidmiseks “ainult” tund aega!) Kärt Hellerma feministliku (kirjandus-)kriitika manifestilaadset artiklit “Medusa juuksed” 2007. aastast (17. veebruari Arkaadias), et panna viide sellele tormiartikli kommentaaridesse, kuid komistasin hoopis sellele (Jaan Kaplinski romaani “Seesama jõgi” arvustus 12. maist 2007 EPLs), kus alltoodud lõigus on ühes etteheide ja unistus paremast (elust), mis meis (eeldan, et võin rääkida Meie nimel?, olen seda juba ka ju teinud) lugematutel skisofreenia äärele viivatel enesekriitika momentidel, ka selsinasel hetkel natürlich!, vägagi vastu kajab või võiks kajada:
Küllap leiavad tublid kirjandusteadlased sellele romaanile ka eesti kirjandusest mõttelisi eepilisi paralleele – kui mitte nõukogude Eesti, siis kitsendustest vabamate välis-Eesti kirjanike teoste hulgast. Puudub kõiketeadja positsioon, puudub üleolev sotsiaalkriitiline paatos, puuduvad kõrkus ja tüdimus, puudub ärritav sõnavara ja iroonilisus, puudub tervenisti see aparatuur, millega üks tänapäevakirjanik ennast tihti kuuldavaks teeb. Kaplinski on igasuguse maneerlikkuse suhtes absoluutselt ignorantne ja see on tõeliselt sümpaatne.
näitus 