Käesoleval aastal ilmus ajakirja Journal of International Women’s Studies (Rahvusvaheliste Naisuuringute Ajakiri) maikuu numbris Olivera Simic’u, Bosniast pärit feministi, inimõiguste juristi ja Melbourne’i ülikooli doktorandi, essee “A Tour to a Site of Genocide: Mothers, Bones and Borders”, milles autor räägib osalemisest kahel erineval teadlastele organiseeritud ekskursioonil 1995. aastal toimunud Potocari/Srebrenica massimõrva sündmuspaika. Teatavasti ründasid 11. juulil 1995 Bosnia serblased ÜRO poolt turvatsooniks (esimene sellelaadne maailmas!) kuulutatud Srebrenica linna ja seal asuvaid Bosnia muslimeid, põgenikke ja ümberasustatud tsiviilelanikke, kes koondusid paanikas linnas viibivate hollandi rahuvalvajate ja haigla lähedusse lootuses, et neid ei rünnata. Rahuvalvajate mandaat piirdus õigusega kaitsta ennast ja demilitariseeritud turvatsooni piire. Samuti oli neid tunduvalt vähem kui serbia sõdureid ja nende relvastus ei võimaldanud serblaste armeele kaua vastu seista. ÜRO sõjaväelise ja tsiviilkäsuliini korduvate äparduste tõttu ei saadetud NATO õhuväeüksusi, mis olid teatud momentidel ajavahemikus 10.-14. juuli 1995 sellises võitlusvalmiduses, et piloodid sisuliselt seisid hävitajate kabiinide kõrval ning Srebrenicasse oleks jõutud 20 minutiga, turvatsooni ning hollandlased olid sunnitud andma serblastele üle oma ÜRO vormid ja relvad, mille järel pidasid ÜRO rahuvalvajate mundris serblased ÜRO tankidega Tuzla poole põgenevatele moslemi meestele metsades ÜRO relvadega jahti (ÜRO rolli kohta Srebrenica veresaunas on 1999. aastal valminud ÜRO peasekretäri raport, vt eelkõige alates punktist 270, kus on detailne ülevaade faksidest, kõnedest hollandlaste komandöri ja Zagrebis asuva kindralstaabi (kindralleitnant Bernard Janvier, kelle nimi saab pärast 1995. aastat alati seonduma kuulsusetu sõjamehe omaga) ning ÜRO peakorteri vahel, hollandlaste relvastusest, langetatud strateegilistest otsustest jne. Närvesööv lugemine! ÜRO õnnetust tegevusetusest Srebrenica veresauna ajal on David Rohde kirjutanud raamatu “Endgame: The Betrayal and Fall of Srebrenica”, mille katkeid saab netis lugeda siit ja raamatule NYT‘s J. Grimondi tehtud kriitikat siit). Srebrenica massimõrva memoriaali presidendi andmetel tapeti neis metsades peaaegu 4000 meest, ülejäänud tapeti Potocaris. Kokku üle 7000 poisi ja mehe.
Simic rõhutab kohe kirjutise alguses, et tegu on väga isikliku lähenemisega ja et essee näol tahab ta lugejaga jagada vastakaid tundeid, mis valdasid teda rahvusvahelise konverentsi raames organiseeritud väljasõidu ajal selle massimõrva toimumispaika ja ohvrite hauale. Noore õigusteadlase sisemonoloogi ja analüüsi juhatab sisse mõte, et bosnialasena läheb ta vaatama oma naabrite, sugulaste – oma rahvuskaaslaste – mälestuspaika, samas kui temalt oodatakse asetleidnu lahkamisel neutraalset ja objektiivset teaduri pilku. Simic ei varjagi, et seda on palju nõutud. Näiteks kirjeldab ta, milliseid raskusi on bosnialastel hollandi rahuvalvajate tegevusetusele moraalse (küllap ka juriidilise) hinnangu andmisega. (Kõige värskemaid uudiseid Haagis toimuva tsiiviilasja kohta, mis põhineb kahe Srebrenicas tapetu perekonna 2003. aastal esitatud tsiviilkaebusel Madalmaade Kuningriigi vastu, ning milles täna kuulas kohus ära kannatanute advokaadi kaitsekokkuvõtte, loe tänasest yahoo‘st).
Artikli autori teeb nõutuks juba enne väljasõitu konverentsiosalejate seas levitatud programm, milles reklaamitakse väljasõitu Potoricasse nagu oleks see lõbus meelelahutus väljaspool konverentsi põhiprogrammi – korraldajad rõhutavad, et sõit toimub kliimaseadmega bussis ja soovitavad võtta kaasa mütsid, päikesekreemi, päikeseprillid ja mugavad matkakingad või sandaalid. Teistkordsel väljasõidul Potocari, jällegi konverentsi raames, ei mainita osalejatele eelnevalt, et külastatakse ka genotsiidi ohvrite matmispaika, kus kalmistu ja memoriaaliga kõrvuti kestab massihauas lebavate surnukehade identifitseerimise töö. Ekskursandid saavad sellest teada mõned minutid enne bussi väljasõitu.
Autor kirjeldab lühidalt memoriaali presidendi ülevaadet Srebrenicas toimuvast tööst: 12 aasta jooksul on suudetud identifitseerida umbes 3000 isikut, umbes 5000 isiku tuvastamise töö seisab veel ees. Tapetud isikute tuvastamise on raskeks teinud asjaolu, et serblased korraldasid 1995. aasta sügiskuudel massimõrva ohvrite ümbermatmisi, teatud juhtudel isegi mitmeid kordi, et surnukehi ei leitaks ega saadaks seostada Srebrenica veretööga. Selle tulemusena on olnud juhtumeid, kus ühe ja sama isiku jäänused on leitud viiest erinevast massihauast.
Kõige liigutavam ja kurvem on selles artiklis aga Srebrenica Emade Ühenduse presidendi Munira kõne sellest, millise tundega ootavad Srebrenica lähistel kadunuks jäänud poiste ja meeste emad ja naised uudiseid surnukehade identifitseerijate käest. Kadunute emad elavad ja palvetavad lootuses, et nad ei sureks enne, kui leitakse nende poeg, et matta ise lapse maised jäänused. Munira kõneleb õudusest, mida kogevad igapäevaselt emad, kes ootavad, et leitaks mingigi jäänus nende laste surnukehadest.
Olivera Simicu kirjutis tekitab lugejas küsimuse, kuivõrd suudame mõista kujuteldamatut, äärmuslikke õudusi, mida me pole ise kogenud ja näinud. Ja kuivõrd (kaua) suudame kannatanutele kaasa tunda. Neil paaril päeval, mil ma Srebrenica massimõrva kohta artikleid ja raporteid lugesin, süvenes veelgi (võibolla mõistetamatu) tunne, mida erinevad autorid on Th. W. Adornot parafraseerides (!) väljendanud eelkõige holokausti puhul kui võimetust ja võimatust pärast genotsiidi toimumist edasi elada/kirjutada/rääkida eetikast. [For the record peaks siin kirja panema, mida Adorno tegelikult ütles. Holokausti kohta kirjutatud luulet kritiseeris ta järgmiselt: “Luule kirjutamine pärast Auschwitzi on barbaarne”. ] Sarnaseid tundeid on Susan Sontag väga elegantselt käsitlenud ja enda jaoks probleemina isegi võibolla lahendanud siin blogiski puudutatud kogumiku “At the Same Time” nimiloos – Nadine Gordimeri auks peetud loengu üleskirjutuses “At the Same Time: The Novelist and Moral Reasoning”. Lk-l 226 kirjutab Sontag: “The nature of moral judgments depends on our capacity for paying attention – a capacity that, inevitably, has its limits but whose limits can be stretched. But perhaps the beginning of wisdom, and humility, is to acknowledge, and bow one’s head, before the thought, the devastating thought, of the simultaneity of everything, and the incapacity of our moral understanding – which is also the understanding of the novelist – to take this in.” Sontagi arvates võiks abstraktsete küsimuste, nagu Miks kurjus eksisteerib? või Miks inimesed reedavad ja tapavad üksteist?, asemel küsida: Miks ei ole kurjus igalpool? Miks on kurjus kusagil, aga mitte kõikjal? ning: Mida peaksime tegema meie, keda see kurjus otseselt ei puuduta? Kui kurjuse valmistatud valu kannatavad teised? Sontag viitab Voltaire’i kuulsale lausele, mis oli filosoofi reaktsioon uudisele, et Lissabonis on toimunud kohutav maavärin (1. novembril 1755): “Lissabon on varemeis, aga meie siin Pariisis tantsime.” Sontagi sõnul võiks eeldada, et 20. sajandi ehk genotsiidide ajajärgu kaasaegne ei peaks paradoksaalseks või üllatavaks seda, kui inimesed on nii ükskõiksed selle vastu, mis juhtub samal ajal kuskil mujal. Ja küsib, kas meie kogemuse olemuslik osa pole siis see, et “praegu” hõlmab nii “siin” kui ka “seal” toimuvat? Ja vastab, et võibolla ongi meie saatuseks ikka ja jälle üllatuda sündmuste samaaegsusest, vastandlike inimsaatuste samaaegsusest ning meie abitusest midagi selle vastu ette võtta. Sontagi lahendus on teatud mõttes ettekirjutus kirjanikule – avardada (S.S. kasutab originaalis küll jällegi sõna “stretch”) sellest hoolimata inimkogemust maailmast nii palju kui võimalik. Või teisisõnu, nagu Sontag lk-l 211 tõelise soovitusena kirjanikule ütlebki: “Be serious. By which I meant: Never be cynical.”
näitus 