Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse blogis ilmus 8. aprillil Maria Mälksoo artikkel Susan Sontagist, liigutav järelehüüe ja autori austusavaldus 2004. aastal surnud ameerika kirjanikule, kelle viimased artiklid, ettekanded ja esseed ilmusid 2007. aastal valikuliselt raamatus “At the Same Time”. Susan Sontagi kui ühiskondlikult aktiivse intellektuaali kohta märgib Mälksoo oma artiklis tabavalt, et too “[v]iljeles praktikas pessoalikku “elada on olla teine“-tunnetust ja printsiipi: “Kes me oleksime, kui me ei suudaks tunda kaasa neile, kes ei ole “meie“ või kes ei ole meiega? Kes me oleksime, kui me ei suudaks iseend unustada – vahetevahelgi? Kes me oleksime, kui me ei suudaks õppida? Andestada? Saada kellekski – või millekski – mida me (veel) ei ole?“”.
Sontagi raamatus on artikkel “Regarding the Torture of Others”, mille Sontag kirjutas pärast Abu Ghraibi vanglas tehtud fotode skandaali ning mis ilmus The New York Times Magazine’is 23. mail 2004 pealkirja all “The Photographs Are Us”. Sontag analüüsib Bushi valitsuse reaktsiooni meediasse lekkinud piltidele, mis kujutavad Abu Ghraibi vangla kinnipeetute piinamist ja alandamist ning mõtiskleb, mida sellised fotod ameerika sõduri ja ka iga keskmise ameeriklase kohta ütlevad. Mäletatavasti oli fotodel kotistatud peade ja paljastatud kehadega iraaklastest kinnipeetavate kõrval poseerimas naljatlevad ja lõbustunud USA sõdurid, kes klõpsutasid mh ka seksuaalseid alandusi taluvatest vangidest digifotosid, et neid siis suveniiride ja/või trofeedena kaasvõitlejatele, sõpradele ja sugulastele saata. Sontag otsib paralleele teiste minevikus aset leidnud õudustega, millest on olemas fotokujutised ning nendib, et isegi saksa sõdurite poolt tehtud piltidel Poolas ja Venemaal toime pandud kuritegudest leidub väga harva kuritegude toimepanijaid, kes on “end sisse seadnud oma ohvrite kõrvale” (lk 132). Võrreldavad fotod pärinevad 1880ndate ja 1930ndate aastate vahelisest ajast. Jutt käib fotodest, kus mõned laia irvega ameeriklased on end lasknud pildistada taustal lintšitud mustanahaliste üles riputatud surnukehad. Sontag tahab rõhutada, et mõlemal juhul väljendavad fotod, et “huviväärsuse” taustal rõõmsate nägudega ülesvõetud ei pea oma tegu häbiväärseks või valeks, vastupidi. Piinamine võib olla taunitud, keelatud ja vähelevinud, kuid seda tajutakse teistmoodi, kui piinatav on piinaja (või ka kõrvalseisja) silmis madalama rassi või religiooni esindaja – Teine. Ja täpselt seda on keskmisele ühendriiklasele, rääkimata Iraaki saadetud sõdurist, sisendatud. (Seda, et Abu Ghraibis hoiti kinni ka suvalistel asjaoludel arreteeritud inimesi, pidid sõjaväelased teadma. Seega ei saa väga tõsiselt võtta tavapäraselt suhteliselt verejanulise keskmise kodaniku argumenti, et kõige räigemas kuriteos kahtlustatava/süüdistatava puhul võib “käitlemisel” kindad käest tõmmata.)
Kõnealuse skandaali kõrval ilmneb ületamatu meie-nemad vastandus ja sellest tulenev vabam või olematu nõue järgida põhilisi inimõigusi väljaspool ühendriikide territooriumi rajatud salavanglates (kuulsaim neist Kuubal Guantánamo lahe ääres USA mereväebaasis ning mille ebainimlike tingimuste kohta avaldas eile värske raporti valitsusväline inimõiguste organisatsioon Human Rights Watch) kehtestatud korras (kinnipeetutelt on võetud peamised protsessiõigused, nagu õigus teada, milles seisneb süüdistus, õigus kaitsjale, õigus nõuda, et süüasja arutamine kohtus toimuks mõistliku aja jooksul jms). Abu Ghraib, nagu ka Guantánamo, on meedias eredalt sähvatanud pomm-skandaalid, mis on suures osas tänaseks unustatud. Unustatud mitte sellepärast, et skandaali tekitanud situatsioonid likvideeriti ning ebaõigeid otsuseid langetanud, ebaseaduslikke tegusid toime pannud inimesed said karistada, vaid sellepärast, et ei jätku kriitilist massi, kes survestaks valitsusi lõpetama taunitavat praktikat. Ka väljaspool pommuudiste plahvatamise aega peaks küsima endalt, millega oleme keskmise kodanikuna nõus, kui “Meie” võimuses on talitada “vaenlasega” vastavalt oma paremale äranägemisele ning mida teeme selleks, et oma nõustumatust selgelt välja näidata.
näitus 