Lainelöögist vee ja maa piiril kõrged jääkurrud, valge kleidi kraevolangid, mille ääre all sosistab, sahistab meri täis lumesaari, kreemitorte. Tule, tule! – me kanname, veel liigume, veel pole jää, aga mitte ka vesi. Kaljuseinas pahemal turdub klaasjas liha, mida lõikab piitsutav vesi – ja jää annab järele. Palju kaunim – sest elavam – kui muuseumi klaasteravike palee, on väike kaljukabel teiselpool jääklaasi.
näitus 