Abjekt

Mõnedel õhtutel ei ole temast jälgegi. Peeglist vaatab vastu mina ise, kahvatu, pea sinkjas valge naha ja väsinud kurbade silmadega tüdruk. Milline kergendus on olla üksi selle tüdrukuga. Neid momente ei ole viimasel ajal palju. Ka sõrmed ja sõrmeküüned on siis minu omad ning isegi varvastel ei ole midagi viga. Säärest turritavad välja väikesed torkivad karvad, kuid need ei meenuta midagi muud kui lihtsalt väikseid karvu.

Paljudel hommikutel on ta aga seal. Näha on pea ainult tema – heas toitumuses, oma pea joviaalses hakkajalikus isekuses ja flirtimisvalmiduses eneseküllane, ja mulle seetõttu nii jälestusväärne – ning mu ainus soov on ta endast välja lõigata, lastes endale vähemalt uue soengu, määrides silma siselaud mustaks, võib-olla lastes ilukirurgil muuta mu näokuju. Kui saaks ise endast kääridega selle – tema – välja lõigata, välja rookida. Et mitte miski ei tuletaks meelde. Et ma oleks lõpuks ometi mina ise.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Perekond, Seks&Sugu, Silm, Vägivald

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s