Abjekt

Mõnedel õhtutel ei ole temast jälgegi. Peeglist vaatab vastu mina ise, kahvatu, pea sinkjas valge naha ja väsinud kurbade silmadega tüdruk. Milline kergendus on olla üksi selle tüdrukuga. Neid momente ei ole viimasel ajal palju. Ka sõrmed ja sõrmeküüned on siis minu omad ning isegi varvastel ei ole midagi viga. Säärest turritavad välja väikesed torkivad karvad, kuid need ei meenuta midagi muud kui lihtsalt väikseid karvu.

Paljudel hommikutel on ta aga seal. Näha on pea ainult tema – heas toitumuses, oma pea joviaalses hakkajalikus isekuses ja flirtimisvalmiduses eneseküllane, ja mulle seetõttu nii jälestusväärne – ning mu ainus soov on ta endast välja lõigata, lastes endale vähemalt uue soengu, määrides silma siselaud mustaks, võib-olla lastes ilukirurgil muuta mu näokuju. Kui saaks ise endast kääridega selle – tema – välja lõigata, välja rookida. Et mitte miski ei tuletaks meelde. Et ma oleks lõpuks ometi mina ise.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Perekond, Seks&Sugu, Silm, Vägivald

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s