pole midagi, ei jää midagi, sinu tehtust ega asjadest. kui seda arvestada ja endale mingi tärmin anda, siis…mis? peseksid harvem hambaid? hakkaksid jälle suitsetama? kutsuksid selle ilusa kokatüdruku välja, et ta pärast tema vahetust oimetuks nussida? lõpetaksid palgatööl käimise ja koliksid kassidega tänavale? jooksid end täis, et ühe vana armastuse akna all hommikul korra veel räusates talle armastust avaldada?
surelike väärikus on võimatu. ma ei tea, miks ma end sellega üldse vaevan.
näitus 