Mõtlen, kui tihti hakkab katkemist olema. Kui vähe seda oli enne. Kas üldse oli. Kas on olnud tugiposti, majaalust, või on kõik alati hõljunud.

*

Kas ei peaks olema kergendust sellest, et Tema on olemas? Aga ei ole. Olen ma üldse kindel, et Ta on? Olen ma üldse tunnistanud Tema olemasolu?

*

Gordy tuleb otse mu poole, kraabib tekiäärt, et seda kergitaksin, et ta saaks teki alla tulla, ta läheb iga päevaga ilusamaks, armsamaks, ta silmad räägivad kõik – imestus, uudishimu, paita mind, sööda mind, mida sa siin teed, tahan su kõrvale, ma tahan ise seda teha… Aga inimesed?

*

Ma arvan, et Teda ei ole väljaspool mind. Ei ole võimalik, et Ta on minust eraldi olemas. See eraldiolek on väga raske. Nagu oleksin mina tema ema ja tema on saanud täiskasvanuks, kolinud välja, mu armas väike tütar, kusagil kaugel, seiklemas, kõik võimalik juhtumas, ja mul on raske teda eemalt, distantsilt armastada. Ja mitte vastupidi – mina tema armas väikseke, maha jäetud, võimetu hakkama saama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s