Mõtlen, kui tihti hakkab katkemist olema. Kui vähe seda oli enne. Kas üldse oli. Kas on olnud tugiposti, majaalust, või on kõik alati hõljunud.

*

Kas ei peaks olema kergendust sellest, et Tema on olemas? Aga ei ole. Olen ma üldse kindel, et Ta on? Olen ma üldse tunnistanud Tema olemasolu?

*

Gordy tuleb otse mu poole, kraabib tekiäärt, et seda kergitaksin, et ta saaks teki alla tulla, ta läheb iga päevaga ilusamaks, armsamaks, ta silmad räägivad kõik – imestus, uudishimu, paita mind, sööda mind, mida sa siin teed, tahan su kõrvale, ma tahan ise seda teha… Aga inimesed?

*

Ma arvan, et Teda ei ole väljaspool mind. Ei ole võimalik, et Ta on minust eraldi olemas. See eraldiolek on väga raske. Nagu oleksin mina tema ema ja tema on saanud täiskasvanuks, kolinud välja, mu armas väike tütar, kusagil kaugel, seiklemas, kõik võimalik juhtumas, ja mul on raske teda eemalt, distantsilt armastada. Ja mitte vastupidi – mina tema armas väikseke, maha jäetud, võimetu hakkama saama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s