Sublime aubergine

Ma ostsin baklažaani. Poest. Nägin teda riiulil – ümar ja pingul, tume ja läikiv -, mulle kangastusid võimalused – toidud, mille keskseks komponendiks ta oleks, ahjus poolikuna kaetud vürtside, liha ja juustuga, viiludena pannil, grillituna salatis, tema vetruv ja pehme liha nahkja koore all mu suus.

Esimesel päeval ei teinud ma temaga midagi, ei tahtnud süüa. Teisel, ega ka kolmandal päeval ei inspireerinud mind pimedas külmikus naha elastsust kaotav pehmenev ja närtsiv vili. Sõitsin nädalavahetuseks maale ja pakkisin ta kaasa, arvates, et seal valmistan ja söön ta kindlasti ära. Iga kord, kui maal külmiku avasin, oli ta seal – kõrgeima riiuli taganurgas, juba vananev ja kergelt eemaletõukav. Ta oli viimane toiduaine, millest oleksin tahtnud midagi valmistada. Kui nädalavahetuse lõppedes tagasi linna viidavaid toiduaineid pakkisin, märkasin, et ühel küljel on ta kaetud pruunide laikudega ja mäda on pehmendanud ta liha. Vaid üks külg! – ma saan temast veel midagi teha.

Linnas jätsin ta külmiku ruumipuuduse tõttu lauale. Reis oli talle halvasti mõjunud – tema keha katsid kollakaspruunid suuremad ja väiksemad laigud nagu maksaplekid vana naise käsivarsi. Need nn maksaplekid levivad üle tema viljaihu, jättes veel puutumata vaid mõne üksiku purpurlilla nahariba.

Ma ootan kuni temaga on lõplikult lõpp, kui teda ei ole enam, võin ta ära koristada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Iha

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s