Võrguavarustest tuli selline informatsioon:
17. septembril 2008 kell 18.00 esinevad Tallinnas Kirjanike majas
indoanglia luuletaja Sujata Bhatt ja saksa luuletaja Michael Augustin.
Eestikeelseid tõlkeid loevad Hasso Krull ja Carolina Pihelgas.Sujata Bhatt (1956) on pärit Lääne-Indiast. Tema emakeel on gudžarati
keel, mis on suguluses hindi ja sanskriti keelega. Kui Sujata oli
viieaastane, kolis perekond esmakordselt USA-sse. Hiljem õppis
luuletaja Iowa ülikoolis kirjandust. Luuletusi on ta kirjutanud ainult
inglise keeles. Sujata Bhattilt on ilmunud kuus luuleraamatut, tema
luuletusi on tõlgitud paljudesse keeltesse. Eesti keeles on 2002
ilmunud Sujata Bhatti valikkogu “Rebane ja ingel” Hasso Krulli tõlkes.Ameerikas tutvus Sujata Bhatt saksa luuletaja Michael Augustiniga,
kellest sai tema elukaaslane. Nad asusid elama Saksamaale. Michael
Augustin (1953) on avaldanud kümmekond luulekogu ja humoristlikku
lühiproosat. Alates 2000. aastast korraldab ta Breemenis iga-aastast
rahvusvahelist luulefestivali Poetry on the Road. Eesti keelde on
Michael Augustini tekste nüüd esmakordselt tõlkinud Hasso Krull ja
Carolina Pihelgas.
Lisatud oli üks tema luulekatke (Krulli sõnastus), mille kirjutamiseks sai autor Varrakult ilmunud tõlkekogumiku järelsõna kohaselt tõuke kirjavahetusest oma luule eestindajaga.
WHAT IS EXOTIC?
Sweden is exotic –
and so is all of Finland.
Whortleberries certainly are.
Estonia is exotic –
and so is the Estonian word
for lizard: sisalik.
But the lizard herself
is my sister – those hot afternoons
when she comes indoors
to hide –
Bhatti eestikeelsest luuleraamatust:
Naiselikkus
Nii palju olen mõtelnud tüdrukust,
kes korjas lehmasitta suurde ümmargusse korvi
peatee ääres, mis käis mööda meie majast
ja Radhavallabhi templist Maninagaris.
Nii palju olen mõtelnud sellest,
kuidas tal liikusid käed ja piht
ja lehmasita ja teetolmu ja roogliiliate lõhnast,
ahvide hingeõhu ja värskelt pestud pesu lõhnast
ja vareste tiibadetolmu teistsugusest lõhnast –
ja siis jälle lehmasita lõhnast, kui tüdruk
seda kühvliga tõstab, kõigist neist lõhnadest mu ümber
koos ja eraldi – nii palju olen mõtelnud,
aga ei ole tahtnud võtta teda metafooriks,
ilusaks kujundiks – ja kõige vähem
unustada ta ära, või seletada kellelegi
tema põsesarnadest säravat jõudu ja väge
iga kord, kui ta leidis eriti paljutõotava
sitahunniku –
Ja ühele kaasrändurile nostalgiliseks lugemiseks tipin sellest raamatust sisse veel sellised read:
Hinge India
Pole tingimata vaja luuletusi kerjustest
ja minarettidest, gurudest ja ghattidest –
sellest on küll, kui süüvida hinge Indiasse.
Alastair Niven
Aga hing on valgele kivile puistatud
kurkumi karva.
Ja see olend, kes elab hinges,
loeb pöidlaga üle
oma sõrmeliigesed.
Aeg muutub aeglaseks
ja Aeg muutub konkreetseks
ja Aeg muutub paikapanduks
nagu märg vares, kes piidleb
puu otsast olla, muritud ja must –
Kumb on sakilisem, puu või vares?
Piidlev vares, pea kangesti kookus
kangesti kronksus –
Siis on hing sääskedest piiratud
sõnajalgade karva.
Ja see olend, kes elab hinges,
peseb oma jalad
enne voodisseminekut.
või luuletusest “Mine Ahmedabadi”:
Mine ja kõnni Baroda tänavatel,
mine Ahmedabadi,
mine ja hinga sisse tolmu,
kuni sa lämbud ja jääd haigeks,
jääd palavikku, millest ükski arst pole kuulnud.
Ära küsi minult,
sest mina ei räägi sulle midagi
näljast ega kannatustest.
näitus 