Suvi Baden-Badenis

Lugesin kõigepealt Sontagi esseed, Tsõpkinist polnud ma varem kuulnudki. Essee ei pannud mind romaani otsima, arvasin, et rahuldun sellega, kui leian, nagu Sontagki, mõnel oma harval välisreisil vanaraamatuärist tänavale tõstetud odavate raamatute kastist romaani “Suvi Baden-Badenis” inglisekeelse väljaande – st kunagi aastate pärast, võibolla aga kunagi. Nädala pärast Kuressaare linnaraamatukogus ringi vaadates peatusid mu silmad juhuslikult Tsõpkini eestikeelsel väljaandel, asetatud kõige alumisele riiulile – seega väike argipäevaime, see leidmine.

Leonid Tsõpkini romaan ei ole eelkõige pikad, mõttekriipse täispikitud laused, mis võivad ühe lause kestel põigata isegi mitmeid kordi Moskva-Leningradi rongist Baden-Badenisse ja tagasi – kaks paralleelselt kulgevat reisi: Tõpkini enda austusavaldusreis Peterburi – Peterburi ja mitte Leningradi, sest isegi Leningradi ajal sai Dostojevskiga seotult rääkida vaid Peterburist – Dostojevskiga seotud paikadesse ja Dostojevskite reis Baden-Badenist tagasi koju – ehkki lk-arvuliselt räägib raamat enam nende peatumisest Baden-Badenis, on see sunnitud viibimine eksiilis, mille lõppemist koju naasemise näol oodatakse kannatamatult, ega (mõnele) sensatsioonilisena tunduv lugu juudi arsti armastusest suure vene romaanikirjaniku vastu, kes oli üldteadaolevalt veendunud juudipõlgur.

Suvi Baden-Badenis on totaalne sisenemine kirjutatusse – nii Dostojevski romaanidesse (väljendub muuhulgas romaanitegelaste ja nende prototüüpide peensusteni tundmises) kui ka Anna Grigorjevna päevikutesse -, kõigesse, mis on kirjutatud D. raamatute ja isikuga seoses, ning sellesse, mis on kirjutatu taustal – Dostojevski(te) elu. Äratundmine, et kõigest hoolimata, st hoolimata religioossest, sotsiaalsest, ajalisest, temperamendi, haigusloo jms elukogemuse ja -sättumuse erinevusest, on võimalik mõistmine, inimeste tuumühisosa, nimetatagu siis seda hingesuguluseks või muuks, mis tuntakse ära läbi kirjutatu – ja seda kõike ei tundugi olevat nii vähe. Seega pole huvitav/oluline mitte see, et Tsõpkin tõstatab küsimuse, ta ei vasta selge-sõnaliselt!, enda ja teiste juutidest Dostojevski uurijate huvide tagamaade kohta, vaid see, et talle jääb mõistetamatuks, kuidas selline inimene nagu Dostojevski on olnud ühes küsimuses (ligimese suhtes) nii mõistmatu. Tsõpkin otsib aktiivselt Dostojevski kirjutistes ainsatki vihjet, et ta ei olnud seda lõpuni: “…ma lugesin südame pekseldes, lootes leida arutlustest, mida võib kuulda iga mustasajalase suust, kas või mingitki valguskiirt, mingitki pööret teises suunas, kas või mingitki katset heita kogu probleemile pilk uue nurga alt – juutidel lubati ainult kinni pidada oma usust ja rohkem ei midagi, mulle näis uskumatult kummaline, et inimene, kes oli oma romaanides nii tundlik inimese kannatuste vastu, see alandatute ja solvatute äge kaitsja, kes tuliselt ja koguni peaaegu meeletult kuulutas iga maise olevuse õigust elule ja laulis hümne igale lehekesele ja rohuliblele, et see inimene ei leidnud ühtegi sõna inimeste kaitseks või õigustamiseks, keda oli mitu tuhat aastat taga kiusatud – kas ta tõesti oli nii pime? või oli ta vihast pimestatud? -, ta ei nimetanud juute koguni rahvaks, vaid hõimuks, otsekui oleksid nad mingid Polüneesia saarte metslased – sellesse “hõimu” kuulusin ka mina ja minu arvukad tuttavad või sõbrad, kellega me arutasime peensusteni vene kirjanduse probleeme, sellesse “hõimu” kuulusid ka Leonid Grossman, Dolinin (alias Iskoz), Silberstein, Rosenblum, Kirpotin, Kogan, Fridlender, Bregova, Borštševski, Gosenpud, Milkina, Guss, Zundelovitš, Šklovski, Belkin, Bergman ja Dvosja Lvovna Sorkina ning paljud teised juudi soost kirjandusteadlased, kellest olid saanud peaagu et monopolistid Dostojevski kirjanduspärandi uurimisel […]” (lk 119-120). Aga ta ei leia seda, ja jäävad ainult Ljamšinid, Issai Fomitšinad, kristlase lapse risti löönud “juudirojud ja juudipojud” (lk 119).

Suvi… on ka (rongijaamades) vaataja tähelepanu ja heakskiidu nimel nahast või välja pugeva tsirkuse arlekiini, köieltantsija kujund – Dostojevski keeruliste meeleolude ja meelemõistuse mõistmine või mõista ja kirjeldada püüdmine (lk 121 kandis), Gilja nimeline tädi, kelle kannatlikkus truudusetu ja hiljem ka sureva abikaasa kõrval on pateetikata inimlikkuse, andestuse ja hingesuuruse – kõik, mida on peaaegu klišeelikult peetud suure vene hinge omadusiks, millegipärast aga mitte kirjandusliku kultuuri eripäraks (st on (mitmeid/palju) kirjanikke, kes peavad neid jooni kirjutamisvääriliseks) – võrdkuju.

[Mjah, enam kui kunagi varem pean intellektuaalse intuitsiooni (vastuoluline sõnapaar!) ja töö/loomingu üheks kohustuslikuks komponendiks eetilist mõõdet. (Nii kenitleva ja kantseliitlikuna kui see lause ka ei kõla, julgen selle siin üles kirjutada).]

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Lugemine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s