Onu on tulnud külla ja karjub keset õue
kurat miks poiss ei või auku kaevata miks
poiss ei või auku kaevata no on ikka looder
Kas laiskadel päevadel loed lais(k)a luulet? Laiskadel päevadel ei loe (peaaegu) midagi. Või lõpetad mõne poolelioleva novelli, ütleme sellise, mille lõpust on veel lugeda mõni lehekülg, ja kus kõik on juba ette aimatav. Laiskadel päevadel mõtled, et võidki nii lõputult elada. (Lõunapool heinaküüni. Lõputu päev – lk 62) Lõputult laiselda. Olla aktiivses laisklemises. Ja selle üle rõõmus, sest pärastlõunaks on ka see sind väsitanud. (Päevatöö – lk 41) Laiskadel päevadel vaatad kunstilist filmi (böääh-aha) Indiast, tunned India ära –
– Jaa, see helekollane valgus…
– See ei ole lihtsalt sudu. See on midagi muud.
– Ma olen kõigis neis rikšades sõitnud!
– Turisti kaasamine palvetamisele ei ole tegelikult naeruväärne või naljakas.
– jne jne, ja mõtled, et kui nii laiseldagi, ei oleks iial Indiat näinud ega näeks kunagi enam. (Väsinud ränduri laul – lk 55) Vahel võiks ikkagi ettevõtlik olla. Et saaks laiselda ka mujal. Kuid mitte praegu või lähitulevikus. (Olen logard – lk 5). Luterlik õpetus hakkab vaikselt maha kuluma. Ja ma isegi ei tee midagi selleks, et see üldse ununeks. (Laisa hinge laul – lk 43)
*
Viited pealkirjadele ja lehekülgedele: Andrus Kasemaa, “Poeedirahu”, Ilmamaa, 2008.
* * *
– üks nägudest, mis annab tegeliku sisu sõnale “silmarõõm”. (Miks sellistele meestele modellid meeldivad? I don’t get these guys!)
näitus 