Asju, mida keelustada

Mõelda, et paljudes riikides tulevad vähem või rohkem helgemad pead kokku ja otsustavad keelustada mõnuained või seksi müümise. Kui kuskilt alustada, siis alustaksin jopedest. Kas on koledamat riietuseset kui jope! Kas teate kedagi, keda teeb jope soliidsemaks, veetlevamaks või stiilsemaks?

Mantel võib olla kulunud, pärast haigust sulle pisut liiga suur, võib-olla isegi topiliseks läinud, aga väljas on külm ja sa oled täiskasvanud inimene, see tähendab, et ajad oma vana mantli selga ja lähed sinna, kuhu sul on vaja minna. Kui mina noor olin, siis kandsid jopesid lapsed. Isegi lapsed pidid jopet vaid igapäevaseks praktiliseks mängu- või sportimisrõivastuseks. Kui su perekonnal oli vähegi tutvusi või stiilitunnetust, kandsid juba kolmesena linna minnes kasukat või mantlit.

Millalgi nullindate alguses täheldasin, et uusrikaste häbenematult lemmik pealisriie on jope, mida 90ndatel olid dresside peal kandnud ehk vaid ärikad, räkit jm kahtlane stiilitu element. Jope ei olnud enam vaid suvilas “maatöö” tegemiseks või sportimiseks selga tõmmatav kuhvta. Jopega kõlbas minna igale poole, minna inimeste sekka, tänavale, raamatupoodi või teatrisse. Joped hakkasid maksma üha rohkem raha, tekkisid jopekonnuassöörid, kes oskasid hinnata, kui väärtusliku jopega on tegu, kas tegu on nüüdishooaja või möödunud hooaja kaubaga jne jne. Viimasel paaril aastal on jõutud jopemoega uuele tasemele – jopesid reklaamivad meil tuntud inimesed, kes räägivad jopest kui väga väärtuslikust esemest, mis defineerib ja vääristab neid inimesena. Pean üha oskuslikumalt varjama oma hämmeldust, kui näen näiteks Kadrioru pargis jalutamas ema, kel on oma väikelapse eeskujul seljas jope.

Mu enda suhe jopedega on olnud keeruline. Millalgi 90ndate lõpul, kui Tartus õppisin, avastasid mu ema ja vanaema, et mul ei ole ühtegi jopet! Ehk siis, kui ma oleksin saanud nädalavahetuseks küllakutse mõnda Lõuna-Eesti spordikeskusesse (seda ei juhtunud kunagi, kuivõrd ma ei lävinud sportlike inimestega ega sportinud ka ise kunagi) või oleksin külastanud mõnda suvilas talvituvat tuttavat, ei oleks mul olnud midagi “sobivat” selga panna. Käivitati operatsioon Marile jope!, mis kestis mitu aastat. Operatsiooniga õnnestus mind sundida minema nii kaubahalli kui ka kaubamaja jopeosakonda “jopesid vaatama”. Kui jõuludest, mil mulle kingiti joperaha, oli möödunud viis kuud ja mul ei olnud jopet ette näidata, ostsin kaubahallist maailma kõige inetuma jope, mis tundus aga sel hetkel hallis laiali laotatud inetusest mulle kõige vastuvõetavam ja tagasihoidlikum. Hoidsin austusest ema ja vanaema vastu jopet alles aastaid, vähekantuna rändas ta aga siiski ühel päeval prügikasti. Ma teadsin, et see jäi mu elu viimaseks jopeks.

Lisa kommentaar

Filed under Asjad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s