Ta lamas lahtine raamat näol, karedad odavad paberilehed naha vastas ja uue raamatu köiteliimi lõhn nii lähedal kui olla saab. Raamatukatuse alt võis inimesi ära kaotada ja esile kutsuda. Ta mõtles Rahva Raamatu kauplusele Draamateatri vastas, poemüüjatele, oma vennale, inimestele, kes tema peas pidevalt olid, sellele, et tal on ikkagi mõtted, pidevalt mõtted, mida lehed nii naljalt kinni ei kata.

Miks tundus talle, et üle pika aja oli tal see õhtune mõnetunnine hingetõmberuum, see vabadus ja kehas tuntav lõtvus. Alles selle nädala alguses oli ta sõitnud maha teise tuhat kilomeetrit, ööbinud magamise ajal väga külmaks jahtunud autos, mõtelnud autost leitud voodilinadesse, vanadesse kampsunitesse ja musta läkiläkisse kaevudes unesegaselt, et ta ei ole kaugel kodutust, kes on oma eluga ummikusse jooksnud – see on talle paras, peabki teadma, kuidas on magada “avalikus ruumis”, st ruumis, kus igaüks võib tulla su juurde sind une ajal togima, nagu oli teda keset ööd valju signaaliga üles ajanud tema auto taga peatunud tankerauto.

*

Raamat on Eeva Pargi Lemmikloomade paradiis.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s