Me olime õppusel – kogu meie rühm. Aga kõik olid kuidagi nannipunnid ja turakad, nii et ma mängisin ennast koguaeg rühmajuhiks, et turakaid plindrist välja tuua. Meid jaotati kolme jakku, nagu kursuselgi, ning igale jaole anti väike tank – pidime tanki punktist A punkti B viima. Tank – madalam kui meie – liikus ise, meie ümber tema. Kohe teekonna alguses sisenesime  kitsasse käiku, milles kitsas mudane tee. Oli selge, et tank siit läbi ei saa. Saatsime tankid tagasi, et nad ringiga meile käigu väljapääsu juurde vastu tuleksid. Kui välja jõudsime, ei olnud tanke seal ning ma teadsin, et see oli olnud kapteni – meie kapten oli ka selle õppuse vastutav läbiviija – lõks meile. Käiku sisenedes olin aimanud lõksu, aga muud väljapääsu ei paistnud meil olevat.

Tankid olid, seega, meilt võetud. Kartsin, mis karistuse see võib kaasa tuua. Meie poole hakkas tulema mees, kes seadis meie lähedusse lõhkeseadeldisi, pidime ta elimineerima. Aga olime Vabaduse väljakul ning ümber tsiviilautod ja inimesed. Pelgalt mehe nägemisest vajutasin kogemata päästikule – relv tolknes mul kanderihma pidi käes, raud paralleelselt maaga. Tegin vea, relv läks lahti ilma käskluseta, teravmoon lendas suvalises suunas. Aga kas mina ei olnudki rühmajuht? Kes siin üldse juhtis? Täielik segadus, mehed seisid püsti, formeerimata. Karjusin neile, et selliseid nannipunne ei ole enne nähtud. Käsutasin kõik ringkaitsesse. Üritasin oma relva korralikult kätte võtta, raud endast eemale ja sihikul, see oli raske, sest relvaraud ilmatu pikk. See oli nagu kuulipilduja, ja samas nagu raketiheitja. Ma ei teadnud, kui kaugele saan sellega lasta, kuidas kaitseriivi peale panna… Meie ette väga lähedale oli jõudnud mees, kellel oli käes lõhkamismasin, ta vedas süütenööri. Vaatasin teiste otsa, nemad vaatasid omakorda ringi – mida kapten meilt ootab, kas me peaksime ta maha võtma või paneme end sellega lõhkeseadeldiste tõttu ohtu. Sel hetkel sain aru, et see on viimane test enne kursuse lõpetamist – st ma ei olnud ikka veel kursust läbinud! – pidime end veel viimast korda tõestama. Teadsin juba, kuidas selle lõppedes seisame poolkaares norus kapteni ees, kes meid manitseb kui lapsi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Süü, Unenägu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s