Ma ei ole ikka veel kirjutanud Chartres’is käigust. Sest ma kardan, et ma labastan selle mälestuse, nagu pea alati rääkimine labastab meie mõtted ja kogetu. Esiteks ma tahan, et isa nägu, tema näoilmed selle põgusa tunni (või isegi vähema?) jooksul oleksid alati mu meeles, kohe mäluriiulilt võtta. See on see, mida sa koged eluna, enam lähemale sa ei saa. Et minu teekond tema uude kodusse hooldekodus jääks alati nii elavalt mu meelde, kui see hetketi veel on. Just nüüd, kui mõtlesin, et ma ei ole ikka veel siia midagi sellest kirjutanud, ehkki olen seda kavatsenud, olen sellest mõlgutanud, avastasin, et see peaks olema terve raamat, sellest saaks minu raamatu, sellest ühest päevast ja ööst, kui ma oma lähetuse lõpul sõitsin rongiga Pariisist Chartres’i, nagu olen seda kavatsenud juba mitu aastat. See üks külaskäik. Tagasi kadunud maailma, et ma saaksin olla sentimentaalne, nostalgiline, saaksin nutta ja teada, et ma olen selle viimase külaskäigu teinud, kuniks seda saab veel teha.

*

Ma arvan, et kirjutamine on aidanud mul hoiduda hingamisest lakkamast. Ja muidugi kiisude lähedus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s