Ma ei ole ikka veel kirjutanud Chartres’is käigust. Sest ma kardan, et ma labastan selle mälestuse, nagu pea alati rääkimine labastab meie mõtted ja kogetu. Esiteks ma tahan, et isa nägu, tema näoilmed selle põgusa tunni (või isegi vähema?) jooksul oleksid alati mu meeles, kohe mäluriiulilt võtta. See on see, mida sa koged eluna, enam lähemale sa ei saa. Et minu teekond tema uude kodusse hooldekodus jääks alati nii elavalt mu meelde, kui see hetketi veel on. Just nüüd, kui mõtlesin, et ma ei ole ikka veel siia midagi sellest kirjutanud, ehkki olen seda kavatsenud, olen sellest mõlgutanud, avastasin, et see peaks olema terve raamat, sellest saaks minu raamatu, sellest ühest päevast ja ööst, kui ma oma lähetuse lõpul sõitsin rongiga Pariisist Chartres’i, nagu olen seda kavatsenud juba mitu aastat. See üks külaskäik. Tagasi kadunud maailma, et ma saaksin olla sentimentaalne, nostalgiline, saaksin nutta ja teada, et ma olen selle viimase külaskäigu teinud, kuniks seda saab veel teha.

*

Ma arvan, et kirjutamine on aidanud mul hoiduda hingamisest lakkamast. Ja muidugi kiisude lähedus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s