olin sõitnud ülesmäge lumisel kitsal mõlemal serval sügava kraaviga metsateel, teised masinad olid jäänud pidama ja lennanud uppi.

teel, mu ees, seisis väike poiss. ka kolmanda signaali peale ei läinud ta eest ära. kergitas pisut oma rippuva käe sõrmi nagu öeldes, et tasa-tasa, kohe. minu kõrval ja taga autos olid inimesed. ütlesin, et see on Joosep.

väljas, kraavi pervel seisis väga noor ja sale naine helelillas mantlis, roosades sukkades ja helelillas mütsis. läksin ta kõrvale ja varisesin põlvili – miks on kõik läinud nii valesti? mõtlesin oma armastust, oma maja ja last, mille kõik kaotasin.

Piia vaatas mulle otsa leebe ja armastava, leppiva pilguga ning ütles, et meil oli väga suur armastus. ma armastasin sind nii kõvasti, et selle kohta on isegi seaduses paragrahv. ta põimis oma käsivarre ümber mu pea nagu mao ja hoidis mind. Joosep vaatas samal ajal järsaku lahtise liiva taustal selgest taevast langevaid lumeräitsakaid, mis liuglesid kraavivette.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õhk, Unenägu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s