Olemise hetked. Möödunu visand 1

Me alustasime sellest, et lõikasime end kogu maailmast ära. Olin teda aastaid veennud, et ta tahab sama, mida mina. Kolida inimestest jäetud Eesti maakolkasse ning vaadata, kas me jääme alles.
Linnas oli meie mäss ja anarhiline eluviis piirdunud kapitalismi, tööandjate, allutamiste, abielu, ülemuste, patriarhaadi, töötamise, neonatside, Ameerika jms vastasusega, valju vasakpoolse retoorikaga, vaid ühiskondlikes ruumides teleri vaatamisega jne jne. Sealt oli vaja samm edasi astuda.
Kolisime esimesse ette juhtunud aastaid tühi seisnud maamajja. Hakkasime seda kraamima. Mina ei tahtnud ka kraamida, ei tahtnud midagi ära visata, midagi korrastada ega uuendada. Tahtsin heita pikali selle haisva võõrastest inimestest maha jäetud koli keskele ja lasta asjadel, tolmul, vanadel naeltel ja tekstiilidel end matta. Ma ei saa öelda, et elusalt matta, sest ma ei ole kindel, kas ma olin elus.

*

Tema – oli pühak. Kõik, mis ta ütles, ajas mu marru ja ma vaidlesin kõigele vastu ning uskusin samas pimesi kõike. Iga tema lendu lastud lause, mõte või kriitikanool maandusid minu isiklikku pühasse doktriini, mida ma seejärel väsimatult jutlustasin ja levitasin.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Mälu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s