Olemise hetked. Möödunu visand 1

Me alustasime sellest, et lõikasime end kogu maailmast ära. Olin teda aastaid veennud, et ta tahab sama, mida mina. Kolida inimestest jäetud Eesti maakolkasse ning vaadata, kas me jääme alles.
Linnas oli meie mäss ja anarhiline eluviis piirdunud kapitalismi, tööandjate, allutamiste, abielu, ülemuste, patriarhaadi, töötamise, neonatside, Ameerika jms vastasusega, valju vasakpoolse retoorikaga, vaid ühiskondlikes ruumides teleri vaatamisega jne jne. Sealt oli vaja samm edasi astuda.
Kolisime esimesse ette juhtunud aastaid tühi seisnud maamajja. Hakkasime seda kraamima. Mina ei tahtnud ka kraamida, ei tahtnud midagi ära visata, midagi korrastada ega uuendada. Tahtsin heita pikali selle haisva võõrastest inimestest maha jäetud koli keskele ja lasta asjadel, tolmul, vanadel naeltel ja tekstiilidel end matta. Ma ei saa öelda, et elusalt matta, sest ma ei ole kindel, kas ma olin elus.

*

Tema – oli pühak. Kõik, mis ta ütles, ajas mu marru ja ma vaidlesin kõigele vastu ning uskusin samas pimesi kõike. Iga tema lendu lastud lause, mõte või kriitikanool maandusid minu isiklikku pühasse doktriini, mida ma seejärel väsimatult jutlustasin ja levitasin.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Mälu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s