Mulle meeldib see moment hommikust, mil ma olen esimene ärkaja linnas, ma olen ärkvel enne linde. Tänavad on tühjad, ma näen seda juba oma aknast, on valge. Pole inimesi. Ma ei usalda inimesi, nad mõjuvad mulle ähvardusena, vahel ka labaselt. See on tõsi, et ma ei tea, mida nendega peale hakata. Ma ei oska ka nende armastusele vastata, see kurnab ja ajab mind segadusse. Hiilin oma voodist mitu korda öö jooksul välja, et süüa ja valguse ning vaba ruumi järele luurata, kuni jäängi üles. Mu voodikaaslased, kes ärkavad mu ringikomberdamise peale, küsivad, et kus ma olen, aga ma olen juba kaugel. Hõikan neile midagi rahustuseks, endal süda pekslemas – kas mind tõmmatakse välja, tagasi mu pelgust, minu pelgu linnast.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Linn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s