Mulle meeldib see moment hommikust, mil ma olen esimene ärkaja linnas, ma olen ärkvel enne linde. Tänavad on tühjad, ma näen seda juba oma aknast, on valge. Pole inimesi. Ma ei usalda inimesi, nad mõjuvad mulle ähvardusena, vahel ka labaselt. See on tõsi, et ma ei tea, mida nendega peale hakata. Ma ei oska ka nende armastusele vastata, see kurnab ja ajab mind segadusse. Hiilin oma voodist mitu korda öö jooksul välja, et süüa ja valguse ning vaba ruumi järele luurata, kuni jäängi üles. Mu voodikaaslased, kes ärkavad mu ringikomberdamise peale, küsivad, et kus ma olen, aga ma olen juba kaugel. Hõikan neile midagi rahustuseks, endal süda pekslemas – kas mind tõmmatakse välja, tagasi mu pelgust, minu pelgu linnast.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Linn

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s