Sa oled ähvardus!

Pulss kiirenes, hingamine läks raskemaks, kapillaarid tõmbusid kokku, mu süda tõmbus kortsu ja rinnas oli nagu suur jääkamakas. See tunne oli alati ja ilmeksimatult selle nägemise, sellest kuulmise vms-ga kaasas käinud. Midagi selles häiris ja torkis mind, nii et ka tuhandendal korral ja pärast kodustamist, allaneelamist, harjutamist ja allutamist, omas Nimi mu kehas päästikut. Vihkasin seda, aga see ei hävinenud. Olin sellele selja pööranud, mähkunud Nime vastanditesse, aga see ei hävinenud.

Õhtul kollases magamistoavalguses turvaliselt lösutades kujutasin, et paigutan Nime keset kõrbe ning suunan ohutust kaugusest selle peale leegiheitja tulekeele, näen, kuidas see olematuks põleb, või jääb põlema ning mina leeki suunama.

Olin lasknud Nimel ka endast läbi kõndida. Kutsunud Nime täitma mind äärest ääreni, et ollagi ise Nimi, kõndida ringi Nimena, et ei oleks reaktsiooni, vastamist, ega eraldamise hirmu. Nimi lahkus minust siis ja ma olin jälle ebaõnnestunud.

Nime ei saanud asendada, ei saanud hävitada ega pikaks unustada. Nimi oli haigusepõhjustaja ja sümptom, haigus ise ja raviresistentsus.

Aga mõnikord kahtlesin, kas seda üldse olemas oli. Kas ma Nime üldse kohanud olin, kas Nimi mind kohanud oli?

Nimi! Nimi! Nimi!

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Valu, Viha

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s