Neil õhtutel läks ta teatrisse kui kohustusest. Jah, utoopiad tuli ära vaadata, ükskõik kui tüütu Stoppard, Nüganeni teater, Draamateatri õhuta saal, rääkimata kahe-, kolme- või enamaosalised eraldi väljapakutud ja suuremaid summasid nõudvad teosed talle ei tundunud, et saaks öelda, jah, ta nägi ka, ei, ta alles läheb, või et, oli küll hea, ehkki mitte üllatav, küll aga liigutav vms paska.

See Revali rostbiif ei ole küll nii maitsev kui räägitakse.

Mhm.

Kes viiks praegu lapsed Egiptusesse!?

Kolmanda naise treenitud sääremarjad, valge pluus ja krobelisele nahale kantud puuder, mis iga rõuge- ja vistrikuarmi, poori ja kumeruse selgelt esile tõstis, tema roosad huuled, mis olid kontrastis kitsa musta seelikuga, tekitasid temas iha visata nalja teise naise ainitise apokalüpsisemeeleolu, kuulmisaparaadist keeldumise ja pärast esimest vaatust küpsenud otsuse üle lahkuda, sest ahh, etendus ei ole vaimustav, aga ega ma ei kuule ka, mis laval toimub. Ta võis olla seltskonnas kõige täiuslikumalt galantne sitapea, kusjuures juba ammu ei tekitanud kellegi pilamine või teise nõrkuste paljastamine temas rahuldust. See oli harjumus, oskamatus rõhutatult kaalutletud eestlaslikus vaikimises muul viisil mingitki suhlemisvärelust tekitada. Välgukiirusel, et mitte öelda instinktiivselt tema meelt läbivad sõnastatud soovid magada, st proovida magada ühe või teise hea sõbra või sugulase abikaasa, eksi, esivanema või sõsaraga, ei tekitanud enam ammu temas süü- või häbitunnet, ka mitte stsenaariumi korral, kui need mõtted vaheaja lõpu signaali asemel valjuhääldist kostunuks või subtiitrite asemel lava kohale tabloole heiastunuks.

Miks käitus ta nii nagu need provintsist kümme aastat tagasi pealinna ujunud kultuurijanulised naised, kelle nägudest võis ilmeksimatult välja lugeda igapäevase täpse ärkamisaja, tööpäevas saadetud meilide arvu, aluspesu värvi ja järgmise kuu etendustekalendri? Ellujäämiseks tuli ju end endiselt kaitsta igasuguse väljast tuleva mõju eest, sh inimsuhtluse, kirjutatud tekstide, etendatud mõtete jpm eest. Sooja ja bakteriaalselt vibreerivat sisemaailma kaitsesid õhtuti kõrvu manustatud valge dessertvein ja unetabletid, meremari leival ja raudürt vannivees. Iga kord, kui sellesse kindlusesse lõikusid…

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Stiil

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s