Neil õhtutel läks ta teatrisse kui kohustusest. Jah, utoopiad tuli ära vaadata, ükskõik kui tüütu Stoppard, Nüganeni teater, Draamateatri õhuta saal, rääkimata kahe-, kolme- või enamaosalised eraldi väljapakutud ja suuremaid summasid nõudvad teosed talle ei tundunud, et saaks öelda, jah, ta nägi ka, ei, ta alles läheb, või et, oli küll hea, ehkki mitte üllatav, küll aga liigutav vms paska.

See Revali rostbiif ei ole küll nii maitsev kui räägitakse.

Mhm.

Kes viiks praegu lapsed Egiptusesse!?

Kolmanda naise treenitud sääremarjad, valge pluus ja krobelisele nahale kantud puuder, mis iga rõuge- ja vistrikuarmi, poori ja kumeruse selgelt esile tõstis, tema roosad huuled, mis olid kontrastis kitsa musta seelikuga, tekitasid temas iha visata nalja teise naise ainitise apokalüpsisemeeleolu, kuulmisaparaadist keeldumise ja pärast esimest vaatust küpsenud otsuse üle lahkuda, sest ahh, etendus ei ole vaimustav, aga ega ma ei kuule ka, mis laval toimub. Ta võis olla seltskonnas kõige täiuslikumalt galantne sitapea, kusjuures juba ammu ei tekitanud kellegi pilamine või teise nõrkuste paljastamine temas rahuldust. See oli harjumus, oskamatus rõhutatult kaalutletud eestlaslikus vaikimises muul viisil mingitki suhlemisvärelust tekitada. Välgukiirusel, et mitte öelda instinktiivselt tema meelt läbivad sõnastatud soovid magada, st proovida magada ühe või teise hea sõbra või sugulase abikaasa, eksi, esivanema või sõsaraga, ei tekitanud enam ammu temas süü- või häbitunnet, ka mitte stsenaariumi korral, kui need mõtted vaheaja lõpu signaali asemel valjuhääldist kostunuks või subtiitrite asemel lava kohale tabloole heiastunuks.

Miks käitus ta nii nagu need provintsist kümme aastat tagasi pealinna ujunud kultuurijanulised naised, kelle nägudest võis ilmeksimatult välja lugeda igapäevase täpse ärkamisaja, tööpäevas saadetud meilide arvu, aluspesu värvi ja järgmise kuu etendustekalendri? Ellujäämiseks tuli ju end endiselt kaitsta igasuguse väljast tuleva mõju eest, sh inimsuhtluse, kirjutatud tekstide, etendatud mõtete jpm eest. Sooja ja bakteriaalselt vibreerivat sisemaailma kaitsesid õhtuti kõrvu manustatud valge dessertvein ja unetabletid, meremari leival ja raudürt vannivees. Iga kord, kui sellesse kindlusesse lõikusid…

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Stiil

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s