Mõnikord reede õhtul surmani väsinud, uinuksin juba tänaval, autos. Aga voodis ei uinu. Lugesin ühe hingetõmbega üle Platoni Pidusöögi, et värskendada oma mälu ühe Erose teooria osas, mis oli vajalik, et toetada oma ratsutavaid mõtteid ja ideid. Ja leidsin sealt muudki, mida enam meeles polnud või mida seal palju aastaid tagasi ei märganud. Ka Sokratese mõnituse, Sokrates on lõpetanud oma kõne, kus ta ei esita justkui enda mõtteid, vaid ühe maanaise omi, ülla ja inimarmastuse madalate kirgede ja kriiside kauge idealiseeringu, ning tuleb Alkibiades, kes on temasse armunud ja kellesse on armunud oldud, kes on armukade, aga halastamatu ja selge pilguga.

Unustasin, mida tahtsin öelda!

Platoniga on kõige parem ärgata ja parim uinuda. Vaene vana õpetaja!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s