Aga kui Johni nõelutud sokk kukub Lethe voogudesse? Ja ta sellele pea ees järele kargab?

*

Theseuse laeva mõistatus mind ei paelu. On vana. On uus. Paradokse ei pea lahendama, vaid mõistma.

*

Lebame neljakesi üksteise küljest sooja otsides lesol ja sööme keldrist toodud suuri punaseid õunu, st kiisud ei söö. Mõtlen, kust tuleb see töö-, kohustuse- ja saavutamise eetika, mida siin luterlikuks nimetatakse. Ma olen lasknud sel end ära teha, kõik see, mis nii kergelt mulle kätte on tulnud ja tuleb üha edasi, tekitab süümet (mitte isegi lihtsalt kohustusetunnet). Vaid õhtul oma hingesugulaste seltsis piisavalt pikalt lesinud olles tean, et ka teisiti saab armastust pälvida.

*

Filmi ajal muudkui mõtlesin, et peaasi on teada oma kohust, selle sisu, ja kuidas seda täita. Iga päev mõtlen, et sellest on väga kerge eemalduda. Lasta end kõrvalteele meelitada. Lasta end meelitustel kõrvale juhtida. Oma edevusel kõik roosasse udusse varjutada.

Kasu. Mõju. Mõttekus. Eesmärgid. Efektiivsus. – Ma ei oskagi enam muudes mõistetes mõelda.

*

Kuidas sellesse lõdvestuda? Aga vahel kõnnin tänaval ja tean, et ma võiks minna tagasi või edasi kõige suuremasse lihtsusse. Teha ükskõik millist tööd, rutiinset ja käelist. Arvan vahel, et ma peangi selleks valmis olema, selleks valmistuma. Olema valmis viletsuseks, vaesuseks ja alandlikkuseks. Ja selle kõrval on teine äärmus…

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu, Iha, Mälu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s