Kõigepealt ma panin kõik asjad kasti. Loopisin välja, silma alt ära, sulgesin ja pitseerisin sisse. Tuuseldasin läbi korteri, vaatasin iga raamatu iga lehekülje vahele. Ma tegin puhta töö.

Elutuba, koridor, suur laud, raamaturiiulid, põrandad olid nüüd nii puhtad.

Aega möödus, sadu päevi ehk isegi, ja kodu muutus aina puhtamaks. Ainult vahel kukkus mõne köite vahelt välja üksik kiri või sõnum. Tualetttarvete seas ilmusid välja kohale jäänud jänese kõrvad. Need, kes mu puhastuse üle olid elanud, olid võidelnud mu silmis välja eluõiguse. Võisin neid vaadelda pikalt ja pidevalt ilma, et nad minus ühtegi tunnet oleks tekitanud. Nad olid mu kõrval õigusega.

Ühel päeval hakkas aga igalt poolt sadama asju, pabereid, meeneid, lipukesi. Kõik, mida ma puudutasin või millele liginesin, sülitas mu suunas midagi. Vanad kirjad ja märkmepaberid liuglesid mu peale nagu langevad oktoobris vahtralehed. Ja äkki tekkis mul soov vooderdada nendega uuesti oma elu. Asetasin asjakesi riiulitele, kaminasimssidele, kleepisin paberilehti, kirju ja väljalõikeid oma magamistoaseintele, voodipeatsile, vannitoapeeglist paistis klaasile kleebitud paberite vahelt vaevu mu nägu, seinad olid kirjud ja krobelised lehevoodrist. Igale poole, kuhu vaatasin, vaatas vastu minevik, aja lugu ja ajalookiri.

Sulgesin rahus silmad, mis olid lakanud olemast mu mäluorganid.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Asjad

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s