Me magasime isakesega esimeses toas. Emakese kamber oli taga. Möödunud ööl kuulen läbi une, et emake ahastab ja kirub: “Pidid sa nüüd surema! Ja end enne kaelani täis teinud! Kuidas ma nüüd vastu pühapäeva kedagi appi saan.” Ma ei usu kohe, et isake on ära surnud, ka pean emakese kaeblemist taktituks, aga tean, et pean kiirelt tagakambrisse minema, et teda rahustada – olen ju mina, mina sean surnukeha korda, küllap ma jõuan ja suudan. Isakese voodist kostub õrna norinat – ta on elus! emake eksis! Ta on elus!

Ärkan selle peale, et emake on tulnud ettekambrisse isakese juurde voodisse ning kaisutab teda ägedalt, heidab talle peale ja anub, et ta ärkaks surnuist. Lähen ta juurde ja küsin, miks ta isakest segab ja enneaegu äratab. Emake aga ahastab ja käitub nagu jonniv laps – ärgaku ta üles, tema ei lepi isakese surmaga, ei saa leppida. Mõtlen, et kui isake on tõesti ära surnud, siis selline surnuga maadlemine ei sobi ja üritan emakest lahutada isakesest. Siis kuulen, et isake hingab tasa, minus tärkab jälle lootus – isake elab! emake eksis jälle!

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Perekond, Surm, Unenägu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s