Me magasime isakesega esimeses toas. Emakese kamber oli taga. Möödunud ööl kuulen läbi une, et emake ahastab ja kirub: “Pidid sa nüüd surema! Ja end enne kaelani täis teinud! Kuidas ma nüüd vastu pühapäeva kedagi appi saan.” Ma ei usu kohe, et isake on ära surnud, ka pean emakese kaeblemist taktituks, aga tean, et pean kiirelt tagakambrisse minema, et teda rahustada – olen ju mina, mina sean surnukeha korda, küllap ma jõuan ja suudan. Isakese voodist kostub õrna norinat – ta on elus! emake eksis! Ta on elus!

Ärkan selle peale, et emake on tulnud ettekambrisse isakese juurde voodisse ning kaisutab teda ägedalt, heidab talle peale ja anub, et ta ärkaks surnuist. Lähen ta juurde ja küsin, miks ta isakest segab ja enneaegu äratab. Emake aga ahastab ja käitub nagu jonniv laps – ärgaku ta üles, tema ei lepi isakese surmaga, ei saa leppida. Mõtlen, et kui isake on tõesti ära surnud, siis selline surnuga maadlemine ei sobi ja üritan emakest lahutada isakesest. Siis kuulen, et isake hingab tasa, minus tärkab jälle lootus – isake elab! emake eksis jälle!

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Perekond, Surm, Unenägu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s