Pärast Õnnepalu tõlke sirvimist ja refereerimist nägin unes, et olen tema Mandala esitlusel. Õnnepalu ise oli ehtinud end idamaiste paksukoeliste ja kirjude kangastega, mille keerud moodustasid tema keha ja pea ümber loomakujusid – usse, draakoneid, krokodille. Ta oli glamuurne diiva, pärismaalasest muinasjutuvestja ja hakkas üllatuslikult mh ka rootsi keeles kõnelema. Otsisin seinalt subtiitreid, kuid selle asemel heiastusid seintel videod, ühel neist isemängivad klaveriklahvid – iga rootsikeelne sõna tõlgiti eesti keelde nootide abil. Saalis oldi erutatud, mina olin erutunud, üritus oli sündmus, põnev, selle käik ootamatu ja üllatuslik.

*

Aga pea iga öö vaatan ka unes end peeglist ja minu nägu on moondunud. Kord on mu silmamunad vajunud sügavatasse veritsevatesse vagudesse ja mu meik ning tumedate klaasidega prillid ei luba mul end ära tunda. Teisal olen vanamehe näoga, ehkki tuntavalt ikkagi mina, aga poorid on sügavamad, kortsud robustsemad, joomingud on mu näkku jäljed jätnud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Iha, Kirjandus, Surm

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s