Andrei Arsenjevitš, genii. Ta ei olnud nagu meie. Geeniuse puudutus, magnetism. Aga me ei suuda ta filme lõpuni vaadata. Viiel inimesel helises telefon, kümned lõid oma ekraani pimeduses helendama ja kümmekond lahkus poole pealt. Kas see oligi lõpp? Kas me pääseme siit? Kergendus. Miks ma seda endale teen? Ma olin ju seda näinud ja mäletasin. Veelkord end piinata ja kuidas veel – praegu.

Saali tuli noor kena naine. Midagi temas äratas mu tähelepanu. Kena, mitte ilus. Armas, armsa olekuga. Ja siis nägin teda garderoobi sabas – ma ju tean teda! Üks väheseid Tema tuttavatest, kes mulle kohe sümpaatne tundus. Erilist sümpaatiat tundsin ta vastu, tema lihtsuse ja soojuse tõttu. Tahtsin oma üleskruvitud allasurutud pingemeeleolus minna ta juurde – ma tean ju Teid, Sind! Öelda talle midagi kõige olulisemat praeguse enda kohta. Pihtida talle, ja lasta pisaratel tulla. See oli mu tõeline soov. Aga ei teinud seda. Õnneks! Oleksin end häbistanud, tekitanud segaduse. Ma ei ole inimene, vaid robot.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Kino

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s