Ma ei tea, mis piirini on üldse võimalik tajuda teisi inimesi – nende olemasolu, nende inimeselikkust. Teoorias on kõik lihtne või võimalik, aga „tegelikkuses“… Ma tunnen vaid iseennast. Ma näen teisi ja nad tekitavad minus erinevaid tundeid, kuid nad ei ole minu moodi, st nad ei ole mina ega minu osa, ja seetõttu ei saa ma neist aru kuni selleni, et ma ei pea neid teisteks. Nad on kujud, liikuvad, rääkivad, mind puudutavad. Aga nad on n-ö abstraktsed. Abstraktsioonid.

Vaatasin ei-tea-mitmendat korda Bleu’d, teatud stseene. Hakkasin nutma. Mul on tunne, et ma ei ole seda vaadates kunagi nutnud. Ma ei ole sellest üldse seni aru saanud, tundus mulle. (Tegelane) Julie on teine inimene ja ma tajusin teda, tema ahistust, mis surub kinni hingetoru, kopsud, kogu rinnaku. Minu hingamisorganid.

(Mäletan esimest korda – see oli sündmus, mu ema korterisse oli tulnud seda vaatama ka tema sõbranna. Nad arutasid pärast filmi nähtu üle. Mulle on jäänud meelde üks lause, mille tädi Kristi ütles: “Pärast seda, kui ta sai teada, et mehel oli olnud armuke, hakkas tal nagu kergem.” Ma olin üllatunud sellest mõttest, ma ei olnud sellise asja peale tulnud, filmi tõlgendanud, vaid lihtsalt vaadanud. Ma ei ole arvatavasti enam Kristiga samameelt, st ma arvan, et pärast teadasaamist juhtus (st sundus (sundima juhtus-versioon = sundus) midagi muud. Aga igakord, kui ma näen triloogia esimest filmi, tuleb mulle meelde Kristi-tädi öeldu.)

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Armastus

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s